Seda, et Teise Kirsimäe kontserdiplatsi muru kehva seisukorra pärast Viljandi pärimusmuusika festival ära jääks, ei usu keegi. Samuti on selge, et ilma Kirsimäe platsita seda festivali korraldada pole võimalik. Seega kogunevad paarkümmend tuhat folgipeo külalist sel suvel taas Kirsimäele head muusikat nautima.
Samas on need külalised ohuks lossimägede ilule, mis on koos folgipeoga ehk suurim Viljandi turismimagnet. Kui peaks juhtuma, et festivali ajal tabab linna suurem vihmasagar, ähvardab Kirsimäge taas poriauguks muutumine.
Mida siis teha? Ühelt poolt võib ju öelda, et hirmul on suured silmad. Tasub vaid loota, et hiljuti platsile külvatud ristikuseeme hakkab kenasti idanema ning mõlema suvise muusikapeo ajal paistab päike. Kui nii peaks juhtuma, poleks muretsemiseks erilist põhjust: muru saab ehk veidi tallata ja võib-olla tuleb pidutsejatel lava ees natuke tolmu taluda.
Teisalt tuleb valmis olla halvimaks. Kõige halvem oleks see, kui nädal pärast folgipidu Kirsimäele kogunevaid rokkareid ootaks ees mülgas. Eelmisel aastal oli festivalide järjekord teistsugune ning siis leidsid folgifestivali korraldajaid Kirsimäel eest üsna püdela pinnase. Lava püstitamiseks platsile aetud autod jäid sinna lausa kinni.
Ent miks festivalide korraldajad üldse Kirsimäele tahavad? Tõenäoliselt on asi selles, et lauluväljak on nii koledas seisus, et seda ei soovi keegi kasutada. Olgem ausad: Kirsimäe muru ei saagi kümnete tuhandete lõbusate inimeste tantsimisele vastu pidada. Selleks on vaja natuke teistsugust katet, vähemalt pinnasesse muru kaitsva võrgu paigaldamist, kuid seda pole võimalik Kirsimäele panna.
Sel aastal pole valikut. Festivalid peavad Kirsimäele jõudma ning jääb üle vaid loota, et ilm neid soosib. Et aga tulevikus on linnal kavas lauluväljak uueks luua, tuleb seda teha nii, et festivalide ja kontsertide korraldajad eelistaksid edaspidi lauluväljakut juba vabatahtlikult, ilma sundimata.