Iseseisva elu algul oli mul õnn kogeda kaht vastandlikku eluviisi. Oli aeg, mil nädalate kaupa tuli toituda tatrapudrust ja müntide otsinguil sai läbi tuulatud isegi vanade rõivaste taskud. Noore, peretu ja muretuna paneb selline olukord vaid muigama.
Sain aga üpris lähedalt näha ka tõusik-bojaarlikku priiskamist, neid, kes raha ei lugenud ja kes proovisid laristamises üksteist lausa üle trumbata. Selles kroonieelses viimse peo meeleolus sai alguse mõnigi hävingutee või tänapäeva ulatuv peadpööritav edulugu.
Olen nende kogemuste üle õnnelik kahel põhjusel. Esiteks seepärast, et õigel ajal ja tüsistushirmuta sai läbi põetud lastehaigus — kiusatus sisutu jõudeelu järele. Teiseks veendusin, et heaolust kaoseni on vaid üks samm. See teadmine välistab üleoleku endast materiaalselt kehvema suhtes.
Kuulsin hiljuti mõistulugu õpetajast, kes pakkus õpilastele viiesajakroonist, mida kõik endale ihaldasid. Kui ta rahatähe poriseks tegi, ei kahanenud nende arv, kes seda endale soovisid. «Nii on ka inimestega: nende väärtus ei kahane, kui nad elus räsida saavad,» kõlas loo moraal.
See on ilus mõte. Samas olen kindel, et kui uut viiekroonist sooviks endale enamik, siis porisest loobuks nii mõnigi.