Animaalne dekadents, sõnnik ja muru ehk Veinisõbra kvaliteetaeg

Pimedegusteerimisel serveeriti veini riidekotti peidetud pudelitest. Foto: Marko Saarm / Sakala

Läinud neljapäeval mekiti Aida kohvikus veinimarke, mida jaekaubandusest naljalt ei leia. Kuigi minu esimesse valikusse see jook ei kuulu, otsustasin uudishimuliku inimesena Viljandi veiniklubi kutse vastu võtta ja pimedegusteerimise kaasa teha.

Pole vist vaja öelda, et astusin kohvikusse teatava eelarvamusega. Olen ennast defineerinud ikkagi õlleinimesena, kelle päeva muudavad mõnusaks vahutav kann ja toekas lihavaagen.

Mind ootas ees viisakas, kuid rõõmsameelne seltskond. Khmm, ning ootamatult kasinalt kaetud laud. Silma hakkasid veidrat värvi oliivid ja kuivatatud saiakuubikud. «Nii võib küll nälga jääda,» mõtlesin.