Jaanika Kressa: Kas hoogsalt vananevas Viljandis on lapsi saanud liiga palju?

Jaanika Kressa Foto: Elmo Riig

25. MAI «Sakala» esiküljelt võis lugeda, et Viljandis on hoidmist vajavaid pisipõnne rohkem kui lasteaedades kohti. Mina saan sellest aru nii, et lapsi sünnib liiga palju. Linnajuhtide meelest muidugi.

Ärge tulge mulle rääkima, et lasteaiakohtadega on raskusi igas Eesti linnas. See mind ei huvita. Minule on Viljandi kõige tähtsam linn maailmas ja ma tahan, et siin asjad korda saaksid.

SUURE HURRAAGA ehitati Viljandi kesklinna lasteaed. Hoone sai aga linnapilti sobimatu väljanägemise ja energeetiliselt kummalise asupaiga: see kerkis kohtumaja ja puuetega inimeste koja vahele.

Olgu, mõtlesin tookord, vähemalt saavad kesklinnas elavad lapsed oma kodu lähedal lasteaias käia. Tuleb aga välja, et nii see ei ole. Kui koolide puhul arvestatakse lapse elukohta ja igas linnaosas peab olema põhikool, siis lasteaia- ja sõimelast laseb Viljandi linnavalitsuse haridusamet lohistada läbi lume ja tuisu linna teise otsa.

Samas 25. mai uudises teatab linnavolikogu esimees Tarmo Loodus, et kui kooli minna on kohustuslik, siis lasteaeda kõik vanemad oma lapsi ei pane. Kuulun nende väheste hulka, kes pole oma lastele Viljandi linnavalitsuselt kunagi lasteaiakohta küsinud, ent tean, kui vähe on sääraseid inimesi, ja seda teab ka Tarmo Loodus. On küüniline eeldada, et neid viljandlasi, kes saavad lastega koju jääda, on rohkem, kui paistab.

Sama küüniline on meie linnavalitsuse suhtumine oma elanikkonna teise äärmusse. Viljandis ei ole vanadekodu. Jutt, et viisime selle Viiratsisse, ei ole midagi väärt. Viiratsi ei ole ju Viljandi, pole kunagi olnud ega saa selleks.

SELTSKONNAL, kes meie linnas otsustab ja valitsemist mängib, on üldse huvitav arusaamine sellest, mis on linn. Tundub, et mõni inimene on siin kõigest läbisõidul.

Abilinnapea Helle Aunap propageerib kõnealuses ajalehenumbris jälle Kaare kooli taaskasutust. See aga oleks tulnud juba ammu buldooseriga kokku lükata, kui just linnavalitsus ei taha seda jätta mälestusmärgiks Ida-Euroopa okupatsiooniaegsetest kolemajadest. Selline «muuseum», kus eksponeerida külma sõja aegset sotsialistlikku elu, ei ole küll sobiv paik Viljandi lastele.

Niisugune keskkond ei mõju hästi mitte kellelegi.

Ka praegu Kaare koolis õppivatele erivajadustega noortele tuleks linnal leida parem koht, kuid kindlasti ei tohi nendega kokku panna tavalasteaeda, nagu abilinnapea tahab teha.

KÜSIMUS POLE üksnes lasteaedade asupaigas, vaid kohtade jaotuses. Peetrimõisa mudilane peab lasteaeda jõudmiseks niikuinii auto või bussi peale istuma — siis pole ehk väga suurt vahet, kas sõita minut või kaks kauem.

Kesklinna lapsed, kes elavad Mesimummu lasteaiast paari maja kaugusel, peaksid aga ikka tipa-tapa teha saama.

Mitte Viljandis pole lasteaiakohtade puudus, vaid just Viljandi kesklinnas. Kellele siis ikkagi on ehitatud kesklinnas asuv lasteaed, kui lähiümbruse mudilased ei mahu sinna ka siis, kui nad pannakse järjekorda kohe pärast ilmaletulekut?

Viljandi linnavalitsuse haridusamet pakub Mesimummu kõrval elavatele mudilastele kohta Männimäel ja Paalalinnas, kesklinnast vaadates asuvad need aga nii linnast väljas, et sama hästi võiks pakkuda kohta näiteks Aleksandrovkas.

Ometi on Mesimumm lapsi täis. Kelle lapsed siis sinna mahuvad? Kas me elame ikka veel ajal, mil kõike saab leti alt ja tutvuste kaudu?

KUIDAS täpselt seda olukorda lahendada, ei hakka mina linnavalitsusele ette kirjutama, sest see pole minu, vaid tema töö. Viljandlasena olen aga veendunud, et midagi on ikka väga valesti, kui ei mõelda väikeste ega vanade peale.

Linnavalitsusel soovitaksin muidugi jätta maagümnaasiumi lõhkumata, sest see asutus on juba mõnda aega elanud õige mudeli järgi: põhikool ja gümnaasium eraldi. Kui aga siiski juhtub nii, et see traditsioonidega haridustempel jääb reformile jalgu, on mul uus küsimus: kas vabanenud hoonesse tuleb lasteaed või vanadekodu?