Juhtkiri: Kes aias?

Foto: Elmo Riig / Sakala

Pipi Pikksukk, Eefraimi tütar, elas lastekodus. Vähemalt nii ta kuulutas — oli ta ju laps ning Segasumma suvila tema kodu. Päriselus see lihtne tehe kahjuks ei toimi. Muidu tuleks lasteaiakohtade loomiseks lapsed lihtsalt taraga ümbritseda ja olekski suur mure murtud!

Viljandis on lasteaia- või sõimekoha järjekorras 82 põnni ehk kogunisti pool lasteaeda. Suhteliselt stabiilsena püsiv sündide arv annab alust eeldada, et lähematel aastatel see saba iseenesest eriti ka ei lühene.

Linnajuhtidel on olukorra lahendamiseks kaks teed. Nad eelistaksid varianti, et tekiks eralasteaed, mis päästaks omavalitsuse kopsakast investeeringust.
Tõenäoliselt kataks linn osa lasteaiatasudest, kuid vanemate kanda jääks siiski tunduvalt suurem summa kui linna lasteaedades.

Eralasteaed on igati sobilik, kui vanemad eelistavad tavalisest erinevat pedagoogilist suunda või väiksemaid rühmi ning on nõus nende eest rohkem maksma. Oleks aga ebaõiglane, kui sellest saaks kallis ja sunduslik alternatiiv linna kohanappuses vaevlevatele lasteaedadele ja sõimedele. Pealegi oleks ettevõtja äri väga ebakindel, kui tema kliendid tasuta koha tekkides kohe lepingu üles ütlevad.

Mõistlikum oleks, kui linn ise lasteaiakohti juurde teeks. Pikas perspektiivis toimuvaid rahvastikumuutusi arvestades poleks päris uut hoonet ehitada ehk otstarbekas, küll aga võiks kohendada väikelastele sobivaks näiteks Kaare kooli.

Raha linnal muidugi napib, kuid õnneks laekub Valuoja koolimaja riigile müümise eest eelarvesse seitse miljonit krooni. See summa tuleks inves-
teerida haridusse ning miks mitte lasteaedadesse? Lasteaedadel on tähtis roll nii vanemate teenimisvõimaluses kui pisikeste sotsiaalses arengus. Arutelud sellest, kes sai lasteaiakoha ja kes mitte, peavad jääma minevikku — kõigil lastel on õigus saada koht aias.