/nginx/o/2016/09/28/5895211t1h81db.jpg)
/nginx/o/2010/05/25/374004t1h9eaf.jpg)
LUGESIN koolipõlves ühest lasteajakirjast sellist mõistulugu.
Sven Mikser: Tagasi tõelise debati juurde
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ema noomib tütrekest: «Ära söö paljast vorsti, tee endale võileib. Me ei ole veel nii rikkad, et võiksime vorsti ilma leivata süüa.»
«Aga millal me nii rikkaks saame?» küsib laps.
«Seda ma ei tea,» vastab ema. «Aga kui me kogu aeg vorsti ilma leivata sööme, siis me ei saa kunagi nii rikkaks.»
MIKS SEE lugu mulle meelde tuli? Aga sellepärast, et mingil ümberpööratud moel sümboliseerib see Eesti praegust poliitilist debatti.
Võimulolev paremkoalitsioon usub, et kasinate ressursside panustamine sotsiaalsete valupunktide lahendamisse pärsib Eesti edu eelduseks olevat majanduskasvu ning vaesusega võitlemine tuleb lükata edasi aega, mil oleme selleks küllalt rikkad. Sotsiaaldemokraadid ja nende mõttekaaslased osutavad aga sellele, et praeguste probleemide lahendamise edasilükkamisel on hind, mis võib meile maksta ei vähem ega rohkem kui eesti rahva ellujäämise.
ÕNNETUSTE KOHTA öeldakse, et kui hukkub üks inimene, on see tragöödia. Kui saab surma sada inimest, on tegu katastroofiga. Miljon hukkunut on aga statistika.
Võib-olla mõõdab riigivõim Eestit räsivat sotsiaalset kriisi sama maatriksi abil. Sel juhul on enam kui kolmkümmend tuhat vaesuses kasvavat last tõesti vaid statistiline suurus, mida saab vajaduse korral ilustada kõikvõimalike keskmiste näitajate ja lühiajaliste trendide abil.
Tegelikult on selle arvu taga kümnete tuhandete perede tragöödia. Veelgi enam: ka siis, kui vaatame lastega perede vaesust üksnes statistilise näitajana, peame arvestama selle pikaajalisi ning võimalik, et korvamatuid tagajärgi Eesti riigile ja rahvale.
Puuduses kasvanud põlvkond läheb ühiskonnale pikas vaates kalliks eelkõige seetõttu, et tuhandete noorte võimed jäävad lõpuni välja arendamata. Tööealisena jääb nende panus ühiskondliku jõukuse tootmisse kaugelt väiksemaks, kui see võiks olla.
Lisaks näitavad uuringud, et vaesuses kasvanud inimeste tervis on kehvem ja nende tõenäosus sattuda seadusega pahuksisse on keskmisest suurem.
Niisiis tasub eesti rahva tuleviku pärast südant valutavatel inimestel tõsiselt mõelda, kumb on meie tulevikule suurem oht, kas parginurka ununenud punamonument või hoopis see, et tuhanded Eesti koolilapsed lähevad õhtuti tühja kõhuga magama. Ja kas riigiisad peaksid tundma enam häbi kustunud lampidega Vabadussamba või pimedate akendega Eesti külade pärast.
VAESUSEL ON palju põhjusi, aga majanduskriisi puhul on selge, et vaesust ei pea häbenema mitte niivõrd puudusesse sattunud pered, kuivõrd võim, kelle käes on lahenduste pakkumise hoovad.
Eesti ühiskondliku mõtte paremal tiival on aastaid kultiveeritud usku: olla rikas on parem kui olla vaene, järelikult on rikas inimene parem kui vaene. See mõtteviis peaks murenema hakkama.
Oleks rumal arvata, et Eesti erakonnad jagunevad ühtedeks, kes tahavad teha Eesti jõukaks, ja teisteks, kes soovivad oma rahvast näha vaesena. Olen veendunud, et me kõik tahame näha tervet, tugevat ja õnnelikku Eestit. Aga õige eesmärgini jõudmiseks on mitu teed.
Võimulolijad ei püüa pahatihti seada väljapoole kriitikat mitte üksnes oma eesmärke, vaid ka nendeni jõudmise viisi. See viib ühiskondliku debati mandumiseni ja on Eesti huvidele kahjulik.
Arvamuste paljusus ja erinevate visioonide vaba konkurents on parim viis Eestit edasi viia. Selleks aga peab võim mõistma, et see, kes pakub alternatiive, ei ole riigi ega isegi valitsuse vaenlane.