HILJUTI KIITIS Euroopa Parlament heaks konventsiooni, milles käsitletakse laste ja teiste pereliikmete elatise rahvusvahelist sissenõudmist. Nende otsuste rakendamine puudutab ka paljusid Eesti elanikke.
Siiri Oviir: Euroopa aitab elatisraha sisse nõuda
/nginx/o/2022/04/26/14508593t1h5d9f.jpg)
25. mai 2010, 16:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enam kui kümnendik Eesti alaealistest lastest kasvab vaid ühe vanema hoole ja armastusega, kusjuures tervelt 97 protsendil juhtudest on üksikvanem ema. Eestis on hinnanguliselt 25 000 last, kes ei saa pere juurest lahkunud vanemalt elatisraha.
Võib arvata, et majandussurutisest tingitud tööpuudus pigem kergitab, kui alandab ühe vanemaga perede arvu. Küllap on nende seas igasuguseid vanemaid: nii neid, kes tööpuuduse tõttu ise püksirihma pingutavad, kui neid, kes põhimõtteliselt ei maksa, olgu selle põhjuseks siis tõdemus, et raha kulub endalegi ära, või aetakse sulaselget jonni, kannatajaks teadagi lapsed.
Meie naised teenivad võrdväärse töö eest kolmandiku vähem kui mehed.
Üldjuhul on üksikvanemad aga emad ja enamasti on nad väiksema palgaga kui lapse isa.
Millega saab ema iga päev kindlalt arvestada? Peale riikliku lapsetoetuse sageli muud ei olegi. Aga ema peab hakkama saama ja enamikul juhtudel saabki. Miks me siis isa suhtes sama nõudlikud pole olnud?
Justiitsministeeriumi võetud suund lubab loota, et lähiajal saab teoks ka seni unelmana tundunud riikliku alimendifondi loomine. Kohtutäiturite menetluses olevate elatisnõuete jääk (võlg lastele) oli möödunud aasta lõpul ligi 78 miljonit krooni.
Tööotsingud on paljud vanemad mujale Euroopasse viinud, seega ei ole elatisraha küsimus riigisisene, vaid riigipiire ületav.
Igal lapsel on õigus elatustasemele, mis vastab tema kehalisele, vaimsele ja sotsiaalsele arengule; vanemate esmane kohustus on tagada järeltulija arenguks vajalikud elutingimused. Ja viimane põhimõte, mis sunnib riigi tegutsema: Euroopa Liidu riigid peavad võtma tarvitusele kõik meetmed, ka rahvusvaheliste lepingute sõlmimise, et tagada lapse eest hoolitsemine.
Põhimõtted on kindlaks määratud. Eesti on neid lapse õiguste konventsiooni ratifitseerimisega tunnustanud ja viimane aeg on need ka toimima panna. Oluline on konkreetsete juhtumite lahendamine, mitte lõputu tegelemisprotsess. Venitamise tõttu kannatab ennekõike laps.
Riigil lasub kohustus anda õigusabi, et aidata kindlaks teha «kadunud» lapsevanema asukohta. Ka peab riik aitama hankida teavet vastutusest kõrvale hoiduva vanema sissetuleku ja vara kohta ning abistama dokumentide saamisel. See tähendab, et üksi jäänud lapsevanem ei pea enam pead murdma advokaadi palkamise võimaluste üle.
LÜHIDALT: riik peab aitama last ja teda kasvatavat vanemat ning rakendama sanktsioone selle vanema suhtes, kes ei täida elatisraha maksmise kohustust. Näiteks arestides palga, pangakontod, maksutagastuse ja vara või korraldades vara sundmüügi, teavitades krediidiinfoteenust pakkuvaid asutusi.
Samuti võib pidada kinni pensionimakseid ja keelduda mitmesuguseid tegevusi teha lubavatest õigustest (näiteks mootorsõiduki juhiloast, jahitunnistusest või relvaloast), aga ka need peatada või tühistada.