Pöidlaküüdi ABC

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maarja Punak
Maarja Punak Foto: Politsei- ja piirivalveamet

PÖIDLAKÜÜDIGA reisimine on igati tervitatav ettevõtmine, arvestades selle odavust, lõbusust ning võimalust õppida tundma uusi inimesi. Mida staažikam on hääletaja, seda enam kinnistub tunne, et midagi halba ei saa juhtuda. Ometi ei tohiks ka siis, kui senised pöidlaküüdisõidud on olnud igati toredad, valvsust kaotada.

Olen nii tudengipõlves kui hiljem kuulnud äraütlemata vahvaid lugusid hääletamisseiklustest siin- ja sealpool riigipiiri, politseitööst tulenevalt aga paraku ka äärmiselt traagilise lõpuga juhtumeid. Kõigi heasoovlike roolikeerajate keskel liigub ringi üksikuid kahtlaste motiividega või lihtsalt hullumeelseid autojuhte. Mõni on sattunud kihutaja või roolijoodiku sõidukisse, eriti äärmuslikel juhtudel on pöidlaküüt päädinud röövimise, ründamise või lausa vägistamisega.

Ka autojuhid pole sellistes olukordades alati kaitstud pool. On olnud küüdisoovijaid, kes on sõiduki salongi ära määrinud või lahkudes autost võõra vara kaasa haaranud. On olnud juhtum, kus autojuhile asetati nuga kõrile ning sunniti teda mujale sõitma.

Tagasi üles