Andres Arrak: Kutsuti pulma, sattusime matustele

Andres Arrak Foto: Erakogu

EESTLASED võivad selja sirgu ajada ja uhkust tunda: Euroopa Komisjoni positiivne eurootsus tuli, nagu oligi arvata.

Eesti vajas kangelastegu nii enesekindluse kui maine seisukohalt. Sündmus iseenesest omandab erilise väärtuse aga seetõttu, et praegu oleme püüne peal ihuüksinda erinevalt 2004. aastast, kui Euroopa Liidu ja NATO-ga ühines 10 riiki korraga. See meenutas küll nõukogudeaegset klassikaupa pioneeriks astumist. Ka toona oli selge, et kõik uustulnukad ei ole võrdväärselt tublid.

Eestit oli euronõudlikkuse teemal loksutatud aastaid. Läti ja Leedu hüppasid viimasel hetkel paati ning said kutse kiirendatud korras. Eesti eesrindlik ja edukas majanduspoliitika sai seega paradoksaalsel moel karistatud.

EESTI eurotsooniga ühinemise väärtust tõstab asjaolu, et me suutsime ainsana niinimetatud Maastrichti kriteeriumid täita. Eriliselt tuleb tunnustada eelarve tasakaalu kriteeriumi täitmist. Suutsime seda hoolimata globaalsest majandussurutisest, milles Eesti osales oma rumalate majandusotsustega täieõigusliku partnerina.

2009. aastal Eesti eelarvega toimunut võib kahtlemata nimetada suureks vigade paranduseks.  2008. aasta detsembris järgmise aasta eelarvet riigikogus hääletades kiideti silmagi pilgutamata heaks valitsuse kulude 20-protsendiline kasv, ehkki ilmselt ka Tartu ülikooli esimese kursuse filoloogiatudengile oli selge, et nii maailma kui Eesti majandus oli sisenenud aegade suurimasse langusse.

EUROTSOONIGA ühinemise rõõmu kahandab suuresti asjaolu, et liitume rikaste ja ilusate klubiga vaid mõned päevad enne selle kokkuvarisemist. Üha rohkem tekib tunne, et meid kutsuti pulma, aga kohale jõudnud, avastasime end matustel olevat. Ei ole suur saladus, et ühinemine Euroopa Liiduga toimus siis, kui vana, laisa ja põllumajandust doteeriva Euroopa probleemid olid juba päevselged.

Vähe sünnitav, lühikesi töönädalaid harrastav ja vara pensionile siirduv eurooplane ei saa enam kuigi kaua nautida harjumuspärast heaolu. Ameerika tööealiste naiste tööturul hõivatuse määr on 74, itaallastel 55 protsenti. Ameeriklanna läheb pensionile kuus aastat hiljem kui itaallanna ja sünnitab elu jooksul kaks last, itaallanna 1,2 last.

Säärast hukutavat elustiili praktiseeritakse peale Itaalia paljudes teisteski Euroopa riikides, mille poole eestlased püüdlevad. Vähe sünnitavad kõikide rikaste riikide naised. Lisaks nendele rikkaks saamisega kiirustavate riikide naised. Laste tarbimise vastu vahetamine tundub esmapilgul küll ahvatleva elustiilina, ent pikaajaliselt ei ole see kindlasti jätkusuutlik.

ON KA erandeid. Iirimaa elanikkond oli 1840. aastal 6,8 miljonit. Sadakond aastat oli sealne põhiline ekspordiartikkel iirlased ise. 1960. aastal elas Iirimaal 2,8 miljonit inimest. Praegu on see arv üle 4 miljoni.

Vananeva Euroopa heaolumudelid pärinevad ajastust, mil töötegijate ja pensionäride suhe oli veel tasakaalus. Praegu tuleb vähem kui kaks töötegijat ja ühtlasi maksumaksjat ühe pensionäri kohta juba enamikus Euroopa riikides.

Telepilt on edastanud südamepõhjani solvunud Kreeka pensionäride tigedaid nägusid. Nad ei mõista, miks nende helge tulevik tuuakse euroohvriks. Nad ei saa aru, et Euroopas ei tohi praegu ükski pensionär, kel ei ole vähemalt kolme üleskasvatatud täisväärtuslikku last ette näidata, pensionide teemal sõna võtta.

EESTI PANK ja vabariigi valitsus koostavad küll juba kroonide kokkukorjamise ja eurode laialijagamise plaane, aga jätavad rahvale selgitamata, mida eurotsooniga liitumine meile kaasa toob.

Euroliidu 16 liikmest on enamik asunud iseenda seatud karme reegleid rikkuma. Praegune võla- ja finantskriis ei ole pelgalt Kreeka või Vahemere probleem, see ulatub Islandilt Portugalini ja Türgist Ameerikani. Viimase kriisi triljonitesse dollaritesse ulatuvate riigiabi pakete mõjuefekt ei ole globaliseerunud maailmas olnud nii suur, kui majandusteooria on eeldanud.

Kõige lihtsam on ülekulutamist ja selle tagajärgi seletada järgmisel moel. Kuidas on võimalik ära süüa suurem pitsa, kui on küpsetatud?

On kaks võimalust. Võib kuulutada naabrile sõja ja konfiskeerida sõjasaagina osa naabri pitsast. Tšingis-khaan, Napoleon, Stalin ja Hitler praktiseerisid seda meetodit üsna laiaulatuslikult.

Praeguses tsiviliseeritud maailmas on üldlevinud komme laenata. Laen aga tuleb teatavasti koos intressidega tagasi maksta. Kui ülekulutamine ja laenamine muutuvad krooniliseks, muutuvad laenuandjad umbusklikuks ja intress hakkab tõusma. Intressimaksed muutuvad aga riigieelarvele koormavaks. Nõiaringist väljatulemiseks on riigid varem või hiljem sunnitud kas raha juurde trükkima või seda devalveerima.

Esimene meetod tekitab inflatsiooni vahetult, teine kaudselt. Tegelikult on ka kolmas võimalus: sissetulekute ja tarbimise otsene kokkutõmbamine nii avalikus kui erasektoris.  Kõik need meetodid teevad riigi elanikkonna vaesemaks. Seejuures kaks esimest on eurotsooniga liitunud riikides välistatud.

Aastal, kui euro sündis, kirjutas Nobeli preemia laureaat Milton Friedman oma sõbrale, Itaalia majandusteadlasele Antonio Martinole: «Nagu sa tead, olen ma euro suhtes väga pessimistlik. Olen praegu palju vähem pessimistlik, sest ei oodanud, et riigid suudavad üles näidata distsipliini, mis on eurokõlblikkuseks vajalik.»

Friedman osutus siiski liiga optimistlikuks. Lubatud kolmeprotsendilise eelarvedefitsiidi kriteeriumi on ületanud kõik Euroopa Liidu liikmed peale Eesti ja Bulgaaria. Üle 10 protsendi on see näitaja Hispaanial, Kreekal, Lätil, Iirimaal ja Suurbritannial. Leedu defitsiit on veidi alla 10 protsendi, Saksamaal ligi viis protsenti.

LUBATUD 60-protsendilise valitsussektori võlakoorma piiri ületab 16 riiki 27-st. Väikseim võlg on Eestil (7,5%), Luksemburgil ja Bulgaarial. Suurimad võlgnikud on Kreeka (125%), Itaalia, Belgia, Iirimaa, Suurbritannia, Portugal ja Prantsusmaa.

Euroopa Liidu seadused ei saa kohustada valitsusi naabrite võlgu üles ostma, küll aga ei keelata seda teha vabatahtlikult. Saksamaa rahvaküsitluse tulemused ütlevad, et 70 protsenti sakslastest ei soovi oma maksuraha eest teisi riike toetada, ja kantsler Angela Merkel peab sellega arvestama. Euroopa Liidu reeglite kohaselt peavad hätta sattunud liiget abistama kõik 27 riiki, mitte ainult 16 eurotsooni liiget, kui nii on otsustatud.

Mullu detsembris jõustunud Euroopa Liidu põhiseaduse artiklis 122 seisab: «Kui liikmesriik on tõsises ohus või ohtu sattumas looduskatastroofi või erakorraliste asjaolude tõttu, võib ministrite nõukogu Euroopa Komisjoni ettepanekul teatud tingimustel garanteerida liidu finantsabi.» Iseasi, kuivõrd on Kreeka valitsuse aastatepikkused vead nii-öelda jumalast tingitud.

IMEPISIKESEL Eestil on eeltoodut arvestades nii Euroopale kui maailmale edastada tähtis sõnum: Eesti on tõestanud, et ka XXI sajandil on võimalik praktiseerida paindlikku majandusmudelit ja tööturge.

2009. aastal alanesid palgad Lätis rohkem kui 10 protsenti, Leedus ja Eestis üle viie protsendi. Enamikus Euroopa Liidu riikides kasvasid palgad ka sügava majanduskriisi tingimustes. Ühiskond ja eelkõige ametiühingud on muutnud palgad ja tootmiskulud allapoole paindumatuks. Selles kontekstis tuleb Baltikumis toimunut pidada väikseks imeks.

Milton Friedmani ideed ei ole surnud. Euroopa vajab värsket hingamist ja õhku ehk rohkemgi kui Eesti eurot. Eestile ei ole tähtis euro tulek. Eestile on tähtis, et suutsime maailmale tõestada paindliku ja jätkusuutliku majanduspoliitika võimalikkust.