Kinnisvarabuumi ajal suurte tegijate varju jäänud Faciol on pärast kriisi algust hästi läinud. Ainuüksi Viljandimaal on ehitusfirma suutnud võita näiteks Olustvere maamajanduskooli, Viljandi maagümnaasiumi, Abja ja Kalmetu kooli ning Viljandi ühendatud kutsekooli riigihanke.
Ainus häda on see, et õnneliku lõpuni on ettevõte nimetatutest jõudnud vaid maagümnaasiumi puhul. Võiks isegi küsida, miks on «Sakala» sellest, et Facio Abjas tööd pooleli jättis, esiküljeuudise teinud, sest uut pole sellises katkestamises kuigi palju.
Ent aitab irooniast. Nendele õpilastele, kes veniva ehituse tõttu kannatavad, ja tellijatele, kelle rahakoti pihta see käib, on lugu enam kui tõsine.
Facioga seotud ebaõnnestumiste jada on laialt teada, nagu ka näiteks see, et Viljandi linnavalitsuses kirutakse seniajani linnaraamatukogu ja spordihoone kehva ehituskvaliteeti. Miks sellised ettevõtted siis ikka ja jälle riigihankeid võidavad? Põhjus on lihtne: hinna poolest pole neil võistlejaid. Ja teisest küljest on ülimadal hind ilmselt ka see, miks tööd õigeks ajaks ei valmi.
Kui järjekordne riigiasutus või omavalitsus mõne alapakkumise teinud ettevõttega kimpu jääb, toob ta enamasti selgituseks, et riigihangete seadus ei lase madalaimast maksumusest mööda vaadata. Samas lubab seadus põhjendamatult odava pakkumise tagasi lükata ning nõuda enne osaleja kvalifitseerimist tõendit, et ettevõte on varasemate ehitustöödega lepingut ja head tava järgides toime tulnud. Tekib küsimus, miks neid sätteid nii vähe kasutatakse?
Tellijatel tuleb suurt tähelepanu pöörata ka sellele, et projektid oleksid täpsed, lepingud vettpidavad ja ehitusjärelevalve tõhus. Vastasel korral leiavad ebaausad ettevõtjad koha, mille ümber vingerdama hakata.
Võimalus uus hoone arvatust poole odavamalt saada tundub kahtlemata ahvatlev, eriti praegusel ajal, ent tasuta lõunaid ei ole. Isegi kui töö sel kombel valmib, tuleb lõivu maksta kaotatud riigimaksude või pankrotis allhankijate näol.