Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2022/01/10/14301282t1h495c.jpg)
/nginx/o/2010/05/20/371010t1h7821.jpg)
AASTAID TAGASI oli ühe mobiilifirma pakutava kehva levi kohta käibel nali, et klientidel palutakse teatud kellaajal koguneda Tallinna kesklinna Tammsaare parki, kust toimub kollektiivne väljasõit levialasse. See firma on praeguseks hingusele läinud, kuid lendu lastud nali kipub mõnel pool iseloomustama paremini, kui tahaks, suhteid Eesti riigi ja tema kodanike vahel.
Riigikontrolli audit «Riigiteenuste kättesaadavus maakondades» näitab rahvastikuregistri elukohtade andmetele ning maakonna ühistranspordi sõiduplaanidele ja riigiasutuste lahtiolekuaegadele tuginedes: märkimisväärsel hulgal inimestel kulub terve päev või isegi enam selleks, et riigiga saaksid korda aetud need asjad, mille puhul ta soovib inimest näost näkku näha, või mille puhul inimesed ise eelistavad riigiasutusse kohale tulla.
Riigikontrolli hinnangul ei sobi see arenenud ühiskonnale. Riik peab tegutsema läbimõeldult, et olukord veelgi halvemaks ei muutuks.
RIIGIKONTROLL analüüsis koostöös aktsiaseltsiga Regio 2009. aasta suvel ligipääsetavust neljale teenuse osutajale: kodakondsus- ja migratsiooniametile, pensioniametite klienditeenindustele, Eesti töötukassale ning riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse eksamipunktidele.
Riigi teenust pidas ta kättesaadavaks siis, kui 95 protsenti elanikkonnast jõuab ühistransporti kasutades poolteise tunniga selle osutamise kohta mitte varem kui 60—75 minutit enne büroo avamist või mitte hiljem kui 45 minutit enne büroo sulgemist. Mõte on selles, et asi saaks aetud ühe tööpäevaga ja inimene ei peaks hakkama öömaja otsima.
AUDIT NÄITAS, et ainult neljas maakonnas viieteistkümnest olid kõigi detailselt analüüsitud asutuste klienditeenindused potentsiaalsetele klientidele kättesaadavad.
Kodakondsus- ja migratsiooniameti ning pensioniametite ligipääsetavuse analüüsist võib järeldada, et ka siis, kui teenuseid osutatakse kõigis maakonnakeskustes, on need halvasti kättesaadavad ligikaudu 30 000 inimesele, mida on sama palju kui elanikke Põlvamaal või Jõgevamaal, Saaremaal või Valgamaal.
Riigi teenuste kättesaadavusest maakondades ei ole seni objektiivset ülevaadet, seepärast ei tajuta seda ka probleemina.
Riigis ei ole kokku lepitud, milliseid riigi teenuseid ja millisel tasemel tuleb maakonnas kohapeal osutada. Ministeeriumidel ei ole ka ühtset arusaama riigiasutuste võrgu kujundamise põhimõtetest. Seetõttu on riigikontrolli hinnangul risk, et kasvav surve ministeeriumide eelarvele halvendab teenuste kättesaadavust.
Riigiasutuste võrgustiku kujundamine riigi teenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse tagamiseks on iga ministeeriumi ja tema valitsemisala asutuste ülesanne. Riigiasutustel on kohustus pakkuda teenuseid nii, et need oleksid kasutajatele võimalikult lihtsad ja mugavad.
Riigi rahakoti kahanedes räägitakse palju ümberkorraldamisest, millest peale kulude kontrolli peab tõusma tulu teenuste tarbijatele.
Praegu on inimesel enamiku riigi osutatavate teenuste kasutamiseks peaaegu igas maakonnakeskuses võimalik ametnikuga silmast silma kohtuda. Mitmele asutusele aga on selgeks saanud või eelarve kaudu selgeks tehtud, et igal pool ei ole enam võimalik värvata või hoida ametis personali nii suure teenusevaliku pakkumiseks. See tähendab, et keerulisemad sisulised küsimused ei saa lahendust mitte oma maakonnakeskuses, vaid pigem ühes suurtest regioonikeskustest või isegi lausa pealinnas.
MIDA SEE tähendab «riigi levialasse» jõudmise aja mõttes? Sisuliselt seda, et väljasõit «riigi juurde» muutub veelgi suuremaks ettevõtmiseks.
Mis siis selles halba on, kui «reisiga riigi juurde» saab ühitada suuremate ostu- või kultuurikeskuste ning sugulaste või sõprade külastamise. Halb on aga see, et inimeste õiguste kaitsmise võimalused võivad väheneda, eriti majandussurutise tingimustes. Lisaks tekib mõte, et maakonna territooriumiga seotud küsimusi peaks saama lahendada esmalt ikka maakonnas ja kui sisulist teenust osutatakse ka väljaspool maakonda, siis see on boonus, mitte vastupidi.
KUI VALITAKSE riigiasutusele asukohta, tuleks silmas pidada, et kulusid ei veeretataks kellegi teise, näiteks kaugemal elava inimese kaela. Riigis peaksid olema selgelt kokku lepitud põhimõtted, kus tuleks osutada neid riigi teenuseid, mille korral inimese kohaleilmumine ametniku juurde on kas kohustuslik või eelistavad paljud teenuse olemusest lähtudes just sellist vormi. Riigikontroll tuvastas, et niisuguseid põhimõtteid ei ole.
Sisuliselt on tarvis leida tasakaal eelarveliste ja demokraatlike väärtuste vahel, sest riigiasutuste võrgustiku iseenesliku kujunemise puhul kiputakse eelarve pitsitamise korral kärpima kulusid just maakondadest.
Kuidas saab inimene ise mõjutada riigi teenuste kättesaadavust?
Need, kellel on tülikas jõuda riigiasutuse või teenuse osutajani, on hajutatud nii terves Eestis kui ka maakonnas ning nad ei pruugi moodustada kriitilist massi, et oma kaebustega muudatusi esile kutsuda. Seepärast on väga oluline, et iga inimene väljendaks riigiasutuste korraldatud rahulolu-uuringutes või riigi teenuste kasutamisel julgemalt oma arvamust teenuse kvaliteedi ja kättesaadavuse kohta. Tagasisidel on mõju teenuse osutamise korraldusele. Omavalitsus koos maavanemaga peaks teenuste kättesaadavuse probleemid riigi tasandil teatavaks tegema.
Sageli jääb inimestel puudu informatsioonist, kuidas riigiasutus kohapeal teenuseid osutab ja millised on inimese võimalused teenust lihtsamalt kasutada. Näiteks mõned asutused käivad inimeste soovi korral teenuseid maakonnas või isegi vallas kohapeal osutamas, aga seda tuleb küsida.
Regionaalminister lubas riigi üldplaneeringut koostades 2012. aastal täiendada ka regionaalarengu strateegiat ning määrata seal kindlaks riigiasutuste paiknemise üldised põhimõtted, sealhulgas selle, kas riigi teenuseid peaks osutama minimaalselt igas maakonnakeskuses.
Teine oluline arendus on riigi finantsjuhtimist uuendava seaduse ettevalmistamine rahandusministeeriumis. See ei piirdu üksnes riigieelarvele uute põhimõtete kehtestamisega, vaid soovib pakkuda lahendusi ka riigi teenuste korraldamisel selge eesmärgiga optimeerida kulusid. Nagu eespool juba öeldud, peab aga eelarvelisi eesmärke tasakaalustama demokraatlike sihtidega, mis tähendab, et oma kodanikesse võrdselt suhtuv riik peab tegema teatud kulutusi, et olla inimestele kättesaadav nende elukohast hoolimata.
Esile on kerkinud veel kolmas arendus. See tuleneb hiljutisest riigikohtu otsusest, mis väga üldistatult kohustab valitsust defineerima riigi ja omavalitsuse ülesanded ning tagama nende ülesannete täitmiseks piisava raha.
Milliseks kujuneb kõigi nende arenduste tulemus, sõltub paljuski iga maakonna inimeste huvist riigi kohaloleku vastu oma maakonnas nii täna kui homme.
Küsimust, kui kaugel on riik, on põhjust esitada iga päev oma valla juhtidele ning ennekõike maavanemale, keda regionaalminister kaasab maakonna riigiasutuste ümberkorraldamist puudutavate seisukohtade väljatöötamisse, aga ka konkreetse riigiasutuse kohalike struktuuriüksuste kaudu nende asutuste juhtidele.