Ellujäämiskatsed ehk Jõulud jäätormises Torontos

Jäätorm Torontos Foto: Kadri-Ann Salumäe

TORONTOS OLID ekstreemsed jõulud, sest oleme siin üle elanud selle piirkonna kõigi aegade suurima jäätormi.
1998. aasta talve jäätorm tekitas suurt kaost Quebeci provintsis, kus sajad tuhanded inimesed jäid elektrikatkestuse tõttu külma ja pimeda kätte, aga Lõuna-Ontarios möllas see tookord oluliselt leebemal kujul.

Peamiselt kurdeti toona suure libeduse üle ning juhtus ka arvukalt liiklusõnnetusi. 2013. aastal aga sai suurlinn Toronto oseselt tunda Kanada looduse vääramatut meelevalda.

Maarjamaa elukogemusega inimesele tundub jää pigem tormise ilma vaibumisega seonduvat. Neil tekib usutavasti küsimus: kuidas saab jää tormata?

Inglise keeles ei tähenda sõna «storm» («torm») ainult tugevat tuult ja kõrgeid merelaineid. Siinses keeleruumis on tormi mõiste laiem ja pigem kirjeldab loodusnähtusega kaasnevaid tagajärgi kui loodusnähtuse enda dramaatilist kulgu. Totaalse jäätumise tagajärjed on täiesti võrreldavad võimsa raju kahjustustega.

«ICE STORM» EHK «jäätorm» on loodusnähtus, millest esmalt ei oska midagi arvata. Alguses sajab lihtsalt vihma.

Nii oli see Torontos 20.detsembri õhtust 21.detsembri õhtuni. Varem maha sadanud lumi hakkas kohati sulamagi. Siis jätkus uduvihm ja temperatuur langes nullilähedaseks.
Peagi hakkasid peened vihmapiisad jäätuma igale poole, kus jäätuda annab. Teed muutusid klaaslibedaks.

Suuremad magistraalid ja kiirteed püsisid küll soolatamise tulemusena hästi sõidetavad, aga kõrvalteed ja kitsamad linnatänavad olid juba liuväljadeks muutumas. Puud kattusid jääkoorikuga ning neil oli ümber kuni kahe sentimeetri paksune jääkoorik. Alguses oli kõik imeilus ja sätendas tänavalaternate valgel.

21.detsembri hilisõhtul oli märgata eredaid punaseid ja siniseid valgusesähvakaid, mida saatis umbes selline heli, nagu taoks keegi suurt trummi. Esiti oli koguni tunne, et keegi sossepp teeb ilutulestikku – üksikud laengud suvaliste intervallidega. Kui aga märkasin aknast kaarleegi sähvatust kodulähedase elektriliini postil asuvate isolaatorite vahel, sai selgeks, millega on tegemist. Liinid olid lühises.

Siis oli vool veel olemas. Ööl vastu 22. detsembrit algas aga suur jama: puud hakkasid jääkoorma all murduma ja suisa kokku varisema. Elekter kadus.

22. DETSEMBRI hommikul oli olukord Torontos järgmine: veerand miljonit inimest elektrita, linna pargid laastatud, tänavatel murdunud puud ja jämedad oksad, Toronto ligi 3000-st reguleeritud ristmiku valgusfooridest rivist väljas umbes 1600, majad külmad, trammid ja allmaaraudtee seiskunud, paljud poed, tanklad ja toitlustuskohad voolukatkestuse tõttu suletud. Dramaatilisust lisas ka asjaolu, et ka surnuaiad suleti, et keegi ei satuks langevate puude alla.

Mobiilside muutus samuti üha katkendlikumaks, sest mastid langesid järjest rivist välja. Lauatelefonid muutusid tummaks samal hetkel, kui kadus elekter. Uudiseid õnnestus kuulda ja telepildis vaadata ühes kohvikus, mis asus linna sellises piirkonnas, kus õnneks jätkus veel nii voolu, sooja toitu kui ka sidet muu maailmaga. Seal hommikueinet võttes oli võimalik jälgida CBC hommikusi uudiseid ja internetist infot hankida.

Söögikohad täitusid viimse kohani, sest neid, kellel kodus pühapäeva hommikueine valmistamise võimalus korraga puudus, oli sadu tuhandeid. Nende kohvikupidajate, kelle söögikoht sattus olema elektriga varustatud piirkonnas, käive oli sellel nädalavahetusel kindlasti korralik.

Jäätormi tipphetkel oli ilma elektri ja kütteta 350 000 majapidamist. Uudistes näidatud Toronto kaardil oli vaid üksikuid heledaid laike, mis tähistasid õnnelikke asumeid, kus tsivilisatsiooniga kaasnevad mugavused olid säilinud. Need olid eelkõige all-linna kõrghoonete piirkonnad, kus elektriliinid on maasse paigutatud, või äärelinna uuemad asumid, kuhu minevad toiteliinid on paremas seisukorras ja suured puud neid ei ohustanud.

TORONTOS EI tunta tsentraalkütet, igal majapidamisel on oma gaasikatlamaja. Need aga ei toimi, kui automaatika jääb toiteta. Umbes 50 aastat tagasi oleks need endiselt sooja andnud, kuid tänapäeval käib kõik ju läbi arvutite. Pealegi on siin laialdaselt kasutusel õhuküttesüsteemid, mis vajavad toimimiseks elektriventilaatoreid. Siin ollakse elektrist selles mõttes palju suuremas sõltuvuses kui näiteks Eestis. Ka mitmed haiglad olid vooluta ja külmad.
Õhutemperatuur langes hoogsalt ning 23.detsembriks oli külmakraade juba 17. Siinses mõõtkavas on see umbes sama pakane, mis Eestis -25, sest harjunud ollakse oluliselt soojemate ilmadega.

Ööbiti tuttavate või sugulaste juures, kel juhtus elekter veel olemas olema. Kuni veel sidet oli, sain organiseerida endale ja mulle külla saabunud tütrele peavarju tuttavate juures.

Pean tänutundega kindlasti nimetama, et mitmed sõbrad ja tuttavad helistasid ning pakkusid oma abi. See on siinses ühiskonnas oluliselt iseloomulikum, et taoliste ekstreemolukordade puhul ollakse oma kaasinimeste suhtes hoolivad. Aga ka linnavalitsus avas mitmeid ajutisi varjupaiku, kus inimestel oli võimalik soojas viibida, telefone laadida, end sooja veega ja vajadusel ööbida.

Elementaarsed olmelised mugavused on ju kaasaja inimesele eluspüsimiseks möödapääsmatuks muutunud.

Suur osa inimestest olid siiski oma kodudes, külmas ja pimedas. Mitmel pool organiseeriti mitme majapidamise peale bensiinimootoriga töötav generaator, et kuidagi majas nii palju sooja säilitada, et veetorud lõhki ei külmuks või et külmakartlikumad lemmikloomad hukka ei saaks.

TORONTO PEETRI kirik pidas jõululaupäeva jumalateenistused küünlavalgel. Kiriku temperatuur oli harjumatult jahe. Lohutasin siiski kogudust, et Eesti maakirikutes unistatakse, et saaks talvel plusskraadid kuidagi külmadesse pühakodadesse. Meil aga oli koguni 12 soojakraadi.

Orelit ei saanud kasutada, kuna ka see pillide kuningas vajab tänapäeval eluhinge sisse saamiseks võimsat elektriventilaatorit. Erinevalt Eesti kirikute orelitest pole siinsele instrumendile lõõtsa täitmiseks inimtöö jõul toimivat tuuletallamise mehhanisme ehitatudki. Kirikulisi kogunes oluliselt vähem, sest pool kogudust tegeles ellujäämiskatsetega või oli sõitnud linnast välja kaugemal elavate sugulaste poole sooja.

Ka linnaliinibussid olid ülekoormatud, sest osa transpordiliike seisis. Vanemad inimesed kartsid autodega tulla, kuna liikluses valitses pimedatest fooridest ja libedusest põhjustatud suur kaos. Toronto asub aga oma nelja miljoni elanikuga nii laial territooriumil, et jalgsi liikumine on mõeldamatu («lähedal» tähendab siin ummikutevahelisel kellaajal umbes 20-minutilist autosõitu).

Kõigest sellest hoolimata said planeeritud jumalateenistused peetud ning pühad oma oodatud headuses pühitsetud. Pigem oli jumalateenistuste meeleolu ülevam ja ehedamgi, sest ühine mure ühendab inimesi.

OMA JUTLUSE sissejuhatuses laususin: «Täna oleme siin kirikus koos nii, nagu kogudused ennemuiste – ilma elekrivalguseta, ilma orelita ja ilma kütteta. Kuid jõulud ei jää tulemata isegi siis, kui tuba on pime ja külm, lauatelefon ja televiisor ei tööta ning internetiühendus puudub.

Aga just selles olukorras on paljud võinud kogeda oma pereliikmete, sõprade ja tuttavate südamlikku hoolimist ja abi. Pakkuda oma soojas kodus öömaja neile, kellel tuba pime ja külm, helistada tuttavatele ja uurida, kuidas neil olukord on ja kas nad abi vajavad, rahumeelselt olla pimedatel tänaval liiklevate kaasinimeste suhtes tähelepanelik – selliste argiste heategude kaudu oleme kas osa saanud hoolimisest või saanud osutada hoolimist. See kõik on muutnud meile selle aasta jõulud eriliseks.

Kui kunagi aastate pärast oma lastelastele selle aasta jõuludest jutustama hakkame, siis saame kasutada aja määramiseks jõuluevangeeliumi eeskuju: Neil päevil sündis, et Torontot tabas jäätorm ja mitu päeva oli suur osa linnast pime ja külm. See toimus ajal, mil Stephen Harper oli Kanada peaminister ja Rob Ford oli Toronto linnapea. Ja kõik läksid jõulukirikusse, sest ostukeskused olid juba kaks päeva kinni olnud, kodus ei saanud telerit vaadata ega isegi jõuluvorsti küpsetada. Ja kirikus loeti jõuluevangeeliumi: «neil päevil sündis...». Ja see sõnum rõõmustas inimeste südameid.»

24.detsembri õhtuks oli suure jõulukingitusena osa elektrivarustust juba taastatud. Sain ka ise koos tütrega koju tagasi minna. Eluolu muutus meil taas harjumuspärasemaks. Loo kirjutamise ajal, 27.detsembril, on aga osa inimesi endiselt ilma elekrita. Jäätormi kahjude likvideerimine alles käib. Koristatakse murdunud puid, parandatakse liine ja kindlustusfirmad löövad kokku kahjusummasid.

PARAKU ON see loodusnähtus nõudnud ka inimelusid. Üks lastega pere suri vingumürgitusse, kui nad jätsid majaga sama katuse all asuvasse suletud ustega garaaži ööseks tööle bensiinimootoriga elektrigeneraatori. Mitmed inimesed sattusid haiglasse, sest tõid sooja saamiseks ja toidu valmistamiseks siseruumidesse gaasigrillahjud. Paraku ei osanud need inimesed ette näha, et gaasileek kasutab ära ruumis oleva hapniku ja põlemisjäägid on mürgised. On puhkenud tulekahjusid majades, mida prooviti rohkete küünalde abil soojendada. Kui lisada siia juurde veel libedusest, pimedusest ja reguleerimata ristmikest tingitud liiklusõnnetused, peab tõdema, et ohvreid nõuab selline jäätorm mehiselt.

Kohalik ajakirjandus on esile toonud, et paljude skandaalidega halva kuulsuse saanud praeguse Toronto linnapea ajal on suurlinna taristu muutunud väga kergesti haavatavaks. Elektriliinid on vanad, postid pehkinud ning «tumerohelistel» lastakse liinide lähikonnas vajalikku hooldusraiet takistada.

Linnapea Rob Ford keeldus eriolukorra välja kuulutamisest, et mitte kaotada oma ametikohta. Siinses õigusruumis ei saa meeri ametist vabastada muidu, kui ainult kohtu abiga. Eriolukorra puhul läheb aga linnapea võim üle kriisikomisjoni esimehele ehk abilinnapeale, kellel aga omakorda on juba ammu Fordi jamadest villand. Kohalikus ajakirjanduses on juba kõlanud süüdistused, et need hukkunud, kes nii kauaks ilma abita jäid, on just selle ohvrid, et kriisikomisjoni ei kutsutud kohe kokku ja ei alustatud kohe ulatuslikke päästetöid.