Ene Saar: pooldan erakondade ühinemist

Rahvaliidu sõit läheb kongressini kahes vankris. Ene Saare arvates astub osa liikmeid üsna pea sõidukist maha. Foto: Elmo Riig / Sakala

23. mail tuleb kokku Eestimaa Rahvaliidu kongress, et otsustada, kas jätkata iseseisvalt või ühineda Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga. Viljandimaa piirkondlik konverents otsustas napi häälteenamusega endist viisi jätkata.

Viljandimaa omavalitsuste liidu esimees Ene Saar, kui kaua olete teie kuulunud Rahvaliitu ja miks just sellesse erakonda?

Kuulusin kõigepealt Eesti Maarahva Erakonda. Minu suguvõsa on põlvkondade kaupa maal elanud. Maarahva erakond esindas kõige selgemalt neid huve, mille eest seismine on mulle alati hingelähedane olnud. Lisaks mõjus sümboolne järjepidevus, sest sama erakond oli sõjaeelses Eesti Vabariigis üks kaalukamaid poliitilisi jõude.

Eesti Maarahva Erakond nimetati 1999. aastal ümber Eestimaa Rahvaliiduks ning järgmisel aastal ühinesid sellega Eesti Maaliit ja Eesti Pensionäride ja Perede Erakond. Nende kolme partei liitmisel sündiski erakond sellisena, nagu me teda teame.

Ma pole kunagi olnud partei funktsionäär, mingil määral olen kaasa teinud sotsiaalkomisjoni töös, sest see on minu valdkond. Tõele au andes pole ma tegelikult üldse poliitiku tüüpi inimene, kuid erakonna asjadega olen ennast ikka kursis hoidnud.

Praegu pole Rahvaliidu maine just paremate killast. Näiteks viimastel kohalikel valmistel kandideeris küll palju rahvaliitlasi, ent mitte oma partei sildi all, vaid valimisliitudes. Kas olete kunagi tundnud piinlikkust oma erakondliku kuuluvuse pärast?

Piinlikkust pole ma tundnud, sest Rahvaliit on koalitsioonis olles omavalitsuste toimetuleku ja maapiirkondade regionaalse arengu eest hea seisnud. Rahvaliidu «Hooliva Eesti programmis» on kirjas inimlikud väärtused, millest praegu ühiskonnas ehk kõige rohkem puudust tunnen. Hoolivust on vähe.

Nii nagu kõigi parteide programmid maalivad ühtviisi ideaalmaastikke, on igal erakonnal liikmeid, kelle tegevus võib osutuda taunimisväärseks. Tegu on ju ikkagi väga suurte organisatsioonidega, mille ridadesse satub igasuguseid inimesi. On absurdne hinnata üksikjuhtumite järgi tervet erakonda. Paraku ei vaevu meie inimesed süvenema parteide poliitikasse ja ühiskondlikesse eesmärkidesse, vaid nad valivad isikuid ja määratlevad kogu organisatsiooni nende kaudu. Ma ju ei saa võtta vastutust kellegi teise tegude eest ja tunda nende pärast piinlikkust.

Arvan, et ka valimisliitudes kandideerimine ei tulenenud sellest, et rahvaliitlased oleks oma erakonda häbenenud. Väikestes kohtades pole võimalik koondada mõttekaaslasi ja jõuda ühiselt heale eesmärgile, kui asjaajamine takerdub parteipoliitilisse vastuseisu. Ka kohalike valimiste puhul räägitakse aeg-ajalt ikka sellest, et parteilased peaks kandideerima üksnes oma erakonna nimekirjas. See avaldaks piirkondlikule arengule väga pärssivat mõju.

Mis puutub skandaalidesse Rahvaliidu juhtfiguuride ja maadevahetuse teemal, siis hävitavalt ei mõjunud juhtumid ise, vaid asjaolu, et protsess venis. Kiire konkreetse kohtuotsuse korral oleks saanud erakond juhtunu suhtes selge seisukoha võtta ja ennast vajaduse korral neist inimestest distantseerida. Pole õige kedagi ette süüdi mõista.

Paraku juhtus kõnealuses loos just nii, et ka paljud meie enda erakonna liikmed andsid hukkamõistva hinnangu, ootamata ära ametlikku otsust. Muidugi ei mõju selline asi organisatsiooni sisekliimale hästi.

Kes on sellise venitamise taga?

Järjestikku pinnale ujunud juhtumitest võis tunda, et kogu Eesti omavalitsustes kanda kinnitanud Rahvaliit oli muutunud mõne teise erakonna silmis ehk häirivalt tugevaks. Ma tajusin nende protsesside suunamist ja soovi teemat päevakorral hoida. Peab ütlema, et ka meedia läks sellega kaasa.

Minuga on paraku nii, et kui kõik kedagi väga pikalt tümitavad, tekib mus trots ja soov pekstava poolele asuda.

Aga nagu ma ütlesin: hinnanguid ei saa anda enne selget lahendust.

Tinglikult võib Rahvaliidu jagada kahte tiiba: ühinemist tauniv Reiljani-Tuiksoo oma ja need, kes toetavad sotsiaaldemokraatidega liitumist. Kumba tiiba teie kuulute?

Kindlalt toetan liitumist, sest see parandaks Rahvaliidu võimalust oma eesmärke ellu viia. Vana viisi jätkates oleksime liiga jõuetud. Mis kasu meist on, kui meil on riigikogus liiga vähe kohti, et evida kaalukat sõnaõigust koalitsioonis? Või veel halvem: vajutada opositsioonis punasele nupule lihtsalt sellepärast, et vastanduda võimuerakondadele. Me petaksime nii neid, kes loodavad, et me oma programmi ikka tegelikult ellu viime.

Sotsiaaldemokraatidel on linnainimeste toetus, meil pigem maarahva oma. Kokku saaks ühinenud erakonnast laiema kandepinnaga poliitiline jõud. Maailmavaatelt on meie erakondadel palju sarnast eelkõige sotsiaalvaldkonnas. Ühised eesmärgid on liitumist ette valmistades ka läbi töötatud.

Sotsiaalvaldkond ja piirkondlik areng on alad, mis on praegu kõige enam unarussse jäänud. Meil on ametliku statistika järgi umbes 137 000 töötut, tegelikkuses võib neid olla veel kolmandiku võrra enamgi. Äsjane inimarengu aruanne näitas, et maapiirkonnad tühjenevad elanikest. Põhjuseks pean tõhusa regionaalpoliitika puudumist. Peaks leidma arengutee, soodustades maksusüsteemi kaudu maal väikeettevõtlust.

Need on küsimused, millega tegelemist peavad mõlemad erakonnad tähtsaks ja mille lahendamist rahvas tegelikult vajab ja ootab. Sellist seisu arvesse võttes võiks tugev ühenderakond osutuda valimistel üsna edukaks.

Kas see abielu oleks võrdne?

See liit oleks nii viljakas kui võrdne. Kummalgi parteil on, mida kaasavaraks tuua, ja mõtteviise, millega teineteist täiendada.

Viljandimaa piirkondlik konverents otsustas vastupidi. Kas te olite sellel koosolekul?

Ei.

Konverentsil osales 31 inimest, aga Rahvaliidul on meie maakonnas liikmeid 988 ehk üks kümnendik tervest erakonnast. Kas sellest võib järeldada, et palju on passiivseid liikmeid, niinimetatud surnud hingi?

Usun, et paljud kunagi Rahvaliitu astunud inimesed on tõesti poliitikast eemale jäänud. Osa kunagi Pensonäride ja Perede Erakonnaga kaasa tulnud inimesi on juba liiga eakad, et ühiskondlikus elus kaasa lüüa.

Samas on Rahvaliidus väga palju noori, kuid sellest hoolimata võib mõnikord tunda vanameelsust ja stagnatsiooni. Praegu oleks muutusteks õige aeg.

Spekuleerime, milline võiks olla Rahvaliidu kongressi otsus ja kas pärast 23. maid võib olla erakonnast lahkujaid.

Minu hinnangul on sotsiaal­demokraatidega liitumise poolt ja vastu otsus võrdselt tõenäolised. Mingi osa liikmeid lahkub Rahvaliidust mõlemal juhul. Tõenäoliselt leiab enamik lahkujaid endale koha mõnes teises erakonnas.

Partei arengu pöördepunktides aset leidva loomuliku lagunemise korral on selline talitusviis normaalne, küll aga äratab vastikust see, kui inimesed hakkavad käituma nagu uppuvalt laevalt põgenevad rotid või distantseerivad ennast parteist, jäädes ettevaatlikult äraootavaks.

Mida teete teie, kui ühinemist ei tule?

Mina olen otsustanud, et ei jätka erakonnas kummalgi juhul. Nagu ma juba varem ütlesin, pole ma tegelikult kunagi poliitiku tüüpi olnud ning ma ei soovi ennast enam ühegi parteiga siduda.

Mind häirib meie riigis üha süvenev ülepolitiseeritus. Erakondlik kuuluvus pole ainus võimalus ühiskondlikuks eneseteostuseks. Mul on oma ametikohustused ja ma tegelen esmajoones nendega.