Presidendi poeg lõpetab paari nädala pärast ajateenistuse

Õhutõrje aspirant Luukas Kristjan Ilves kirjeldab rühmaülema tööd: «Ühelt poolt peab õhutõrje aspirant tegelema väga palju planeerimise, staabi- ja kirjatööga. Kui õhutõrje raketirühm on jalaväepataljoni lähetatud, on ta selle pataljoni õhukaitseohvitser. Seal peab suhtlema kompanii- ja pataljoni staabisektsiooni ülematega, ette valmistama plaane ja sõdureid motiveerima.» Foto: Nooremveebel Ardi Hallismaa

Enne kaitseväkke minekut muretses Luukas Kristjan Ilves, kuidas võiks ajateenistust mõjutada tema presidendi poja staatus. Nüüd kinnitab ta, et tema päritolu pole sellele mingit mõju avaldanud.

Luukas Kristjan Ilves, kellena sa end tunned: kas mulgi, eestlase või ameeriklasena?

Ma proovin end identifitseerida eeskätt oma väärtuste järgi ehk avameelse ja vabadust, aga ka ausust armastava inimesena ning see on kõik palju tähtsam kui see, millise riigi või linna kodanikuna ma ennast tunnen.

Kui küsida hoopis, kus on mu kodu, siis on vastus selge: minu kodu on Mulgimaal Abja-Paluojal Ärma talus.

Olen elanud Eestis, Saksamaal ja Ameerikas, tõenäoliselt elan ka mujal. Aga ma tean, et see koht, kus mu esivanemad on aastasadu põldu kündnud ja kuhu ma alati tagasi lähen, on Eestis ja Mulgimaal.

Mis sundis sind ajateenistusse minema?

Sel oli kaks faktorit. Üks oli enesearendamise tahe. Ma tahtsin pärast ülikooli lõpetamist teha midagi teistmoodi, midagi sellist, millega kaasneks omaette huvitav kogemus, et täiendada akadeemilisi teadmisi millegi ehedama ja reaalsemaga.

Teine faktor oli muidugi idealistlikum. Seesama, mis paljusid motiveerib aega teenima ehk täiesti siiras tahtmine oma riiki ja ühiskonda teenida.

Mida arvavad su sõbrad nüüd, ajateenistuse lõpul, sinu tegemistest?

Nende arvamus on samaks jäänud. Paljud kadestavad. Nad on pärast ülikooli lõpetamist aasta tööd teinud. Mõnele meeldib, mõnel on igav. Aga viimasel ajal on kõik öelnud, et kadestavad Eestis olevaid võimalusi.

Paar mu sõpra on läinud USA-s ohvitseriks, ehk pisut minust inspireerituna. Nende hinnang on aga jäänud samaks: see on haruldane võimalus tavaelu rütmist ja rutiinist väljaspool elutarkust arendada ning saada moodsas maailmas ebatavalisi kogemusi.
Minu kirjeldustest tulenevalt on neil süvenenud arusaam, et olgugi meie kaitsevägi väike, on see väga tõsine ja professionaalne ning täidab oma ülesandeid.

Mis pilguga vaatad sa ajateenistuse kümnele kuule?

Positiivselt. Kõige suurem katsumus oli viimase poolteise kuu jooksul. Kui ma aspirandina lõpuks endale oma rühma sain, lõppes koolilik faas ja algas reaalne käskude ja ülesannete täitmine. Sellega kaasnes ka see, mida ei ole kunagi võimalik prognoosida ning mis toob alati ettearvamatuid probleeme ja lahendusi — inimene.

Kui nüüd kriitiliselt kümne kuu peale tagasi vaadata, siis ongi kõige väärtuslikum see, mida ei ole võimalik koolis õppida: inimestega toimetulemine ja nende juhtimine ning samade inimestega pidevalt koos­eksisteerimine.

Ma jään oma sõnade juurde, et ajateenistus on koht, kus ei saada ainult meheks, vaid õpitakse ka iseennast palju paremini tundma.

Mida on rühmaülema ametikoht õpetanud?

Õhutõrje aspirandil on rühmaülema ametikoht kahesuguse karakteriga.
Ühelt poolt peab ta tegelema väga palju planeerimise ning staabi- ja kirjatööga. Ta peab staabi tasemel pataljoni õhukaitseplaani ette valmistama. Kui õhutõrje raketirühm on jalaväepataljoni lähetatud, on ta selle pataljoni õhukaitseohvitser. Seal peab suhtlema kompanii- ja pataljoni staabisektsiooni ülemaga, plaane ette valmistama, sõdureid motiveerima ning plaani täitma.

Teine osa ongi väljakutsuvam: tuleb oma mehi motiveerida ülesande vastu huvi tundma, distsipliini tõsiselt võtma ja käsku ideaalselt täitma.

Kuidas mõjus ajateenistuse kulgemisele presidendi poja staatus?

Õnneks väga vähe. Võib-olla algul, enne ajateenistusse tulekut, olin selle pärast mures. Kui nüüd välja arvata sellised asjad nagu praegune intervjuu, siis kõigis kokkupuutumistes Eesti kaitseväelastega ei ole minu päritolu mingit mõju avaldanud. Elame ju väikeses ühiskonnas ega saa endale lubada, et tekiks sellised nii-öelda seisuslikud erinevused.

Mis saab pärast ajateenistust?

Ma jään Eestisse. Meie ühiskond on põnev. Siin on huvitav olla ja siin toimuvad huvitavad asjad.

Paari aasta jooksul tahaksin tegelda julgeolekupoliitiliste küsimustega. Kui ma ülikoolis arutlesin nende üle suhteliselt abstraktsel tasemel, siis ajateenistus on mulle tutvustanud julgeolekupoliitika reaalset, igapäevast külge.

Aga kaitseväkke ohvitseriks?

Hetkel mitte. Tahan väikest pausi metsi mööda käimises. Aga ma ei välista seda. See võib kuuluda tulevikuplaanide juurde. Inimese elu ei peagi lineaarne olema.

Mis tunde tekitab teadmine, et «Kevadtormi» lahingud käivad Viljandimaal, sinu kodukohas?

Pataljoni koostööharjutuse esimesel päeval algas viivitusoperatsioon minu kodutalust  paarisaja meetri kaugusel. Ärma talu oli tegelikult pataljoni vastutusalas.

See lisab pigem motivatsiooni, kui näed, et ei kaitse ainult oma kodumaad, vaid ka oma kindlat kodu. Teisest küljest tunned sa seda kanti ja nendest teadmistest võib ka kasu olla. Tead, kus on hea sisse võtta õhutõrjepositsioon; kus on soine maa ja kus saavad autod hästi sõita.

Lätis soovisid sauna minna ja nüüd käisitegi Ärmal saunas. Kas oli ka hea leil?

Meil oli pärast pataljoni harjutust administratiivpäev. Üksused läksid niikuinii Mõisakülla sauna ja mul oli perega kokku lepitud, et toon rühma Ärmale sauna. Küsisin pataljoniülemalt loa minna ja sain selle. Grillisime, käisime saunas ja lõpuks koristasime enda järelt ära. Pärast nädalast metsasolekut tuli jälle inimese tunne peale.

Tegelikult tahtsin ka pataljoniülema sauna kutsuda, aga tal oli parasjagu planeerimisharjutus ja ta ei saanud tulla. Nagu ta ise ütles: vahet pole, oled sa reamees kaevikus või pataljoniülem metsas, ikka oled pesemata. Iga võimalus mustusest natukenegi lahti saada on kolonelleitnandile sama teretulnud kui reamehele.

Mis on «Kevadtormist» meelde jäänud?

Kogu asi on põnev olnud. Minu üksus on üheks saanud. Varem oli nii, et igaühel oli trots oma ülema vastu. Reameestele ei meeldinud seersandid, seersantidel oli etteheiteid aspirantidele. «Kevadtorm» on meeskonnatöö. Koostöö rühma tasemel toimib peaaegu ideaalselt.

Seda on väga põnev jälgida, kuidas üksus kokku saab ja üheskoos toimetama hakkab. Kuigi mehed on pikalt metsas ja olud pole just kõige meeldivamad, lähevad sõdurid läbi halli kivi.

Esimesel päeval pataljoni rivistusel ütles pataljoniülem meile, et meie vastane, Scoutspataljon, koosneb motiveeritud professionaalsetest sõduritest. Aga meil on üks asi, mida neil ei ole. Tsiteerin: «Te lähete paari nädala pärast reservi!»