/nginx/o/2009/05/06/174113t1hfad4.jpg)
KAHJUKS ei saanud ma «Ühtse Eesti» etendusel viibida. Seepärast ootasin huviga ajalehti, et põnevast sündmusest rohkem teada saada. Kahjuks kõlas kõigist kirjeldustest läbi ainult tähelepanek, et uus partei jäi loomata.
Tõnis Möldre: Sõnum jäi siiski sinnapaika
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valdavalt tsiteeriti Tiit Ojasoo sõnu, mille ta lausus etenduse lõpetamisel. Aga — oh püha lihtsameelsust — lause «Te olete vabad» oli kogu sõnumist mõtlematult välja rebitud. Isegi rahvusringhäälingu uudistes talitati samamoodi.
Sain selgust alles Vikerraadio «Reporteritunni» saatest, mida juhtis väga asjalikult põhjaliku ettevalmistustöö teinud Arp Müller.
TAHAKSIN väga, et Viljandi leht oleks esimene, kes etenduse käsitluse õigesti avaldaks.
Eesti ajakirjanikud ei näi mõistvat, et rahvavõim ja kristlus on ühe hälli lapsed, neid lahus käsitleda ei saa. Maailma ajaloost on selle kinnituseks võtta Ameerika
Ühendriikide demokraatia. See on väga kõrgelt arenenud, sest riigile panid aluse usus ülinõudlikud ristiinimesed puritaanid.
Eelnimetatud kolmesõnalisele lausele eelnes Saku suurhallis pikem selgitus, miks uut parteid ei tehtud ja mida tähendab vaba inimene.
Tuletan jumalasõna mittetunnistavatele inimestele meelde, et jumal lõi inimese vabana, samal ajal sellega riskides. Näeme ju, mida mõni end vabaks pidav inimene võib korda saata. Nii on see olnud ja jääb seniks, kuni me ei sea endale elus selgeid ja ausaid ehk südamest tulevaid sihte ega võta vastutust.
Ka ükski Eesti partei pole seda teinud. Alles nägime inetut põhimõttelagedust Edgar Savisaare ja Andrus Ansipi rühmitiste omavahelises arveteklaarimises lasteaiakohtade pigistamisega emadepäeva eel. Siin tahaks küll täiel häälel hüüda president Lennart Meri sõnadega: «Tule taevas appi!»
TIIT OJASOO ja Ene-Liis Semperi töö «Ühtse Eesti» loomisel on olnud põhjalik. Asja tuumani ehk jutuks tulnud lõppsõnani jõudmiseks on nad saanud tarkust raamatute raamatust. Kes on kuigivõrd piibliga tuttav, tunneb ära selle lepingu võrdluse, mida lõppsõnas kasutati.
Tiit Ojasoo ütles: «Sa pole pärisori, kellel pole oma soove. Sa pole pärisori, kes ei julge vastutust enda kätte võtta. Sa pole pärisori, kes mõtleb: parem saan peksa, vähemalt üks kindel asi siin maailmas. Sa oled vaba inimene.
Palun, täna, siin, tee endaga leping ja kirjuta sinna: ma ütlen valju häälega välja selle, mida ma tahan, nii, et kõik kuulevad. Ma ütlen välja selle, kuidas ma tahan, et Eestis asjad oleksid.
Võta see leping, kirjuta sinna alla. Pane see endale taskusse. Peale kirjuta veel kuupäev 7. mai 2010. Pane see taskusse ja ela sellega!
Aitäh teile! Te olete vabad.»
Pakkugu keegi midagi täiuslikumat meie demokraatia edendamisse!
TRAGIKOOMILISEKS kiskus mõne «Reporteritunnis» osaleja ihalus uue partei järele või siis kinnisidee, et parteisid tuleks seestpoolt parandada, või lihtsalt lepingu kõrvust möödalaskmine ja oma mõtte tagaajamine.
Nad ei leidnud etendusest retsepti, kuidas elu edendada. Saatejuht mängis küll ette etenduse pöördelised kohad, ent need jäi sinnapaika.
EHK AITAB lepingu sisu äratrükkimine lehelugejail mõista, miks looja lõi inimese vabana. Leping on aga üks tülikas asi ja siia ongi koer maetud. Miks mõni põlastab ristiusku? Sest see ju kohustab!
Kui Vikerraadio küsitles varem inimesi telefoni teel kirikuõpetajate märgukirja vajalikkuse kohta parteide reklaamide teemal, leidis üks mees koguni, et ainult nõukogude võim päästis eestlased tükiks ajaks ristiusu kammitsaist.
Õnneks oleme praegu sellistest parteidest priid ja «Ühtne Eesti» õpetas, kuidas on üldse võimalik parteisid ellu kutsuda.
Kõigepealt sõlmigem igaüks oma südametunnistusega leping ja pidagem seda. Muidu ei tule ühestki uuest parteist midagi välja, nagu vanadestki.