Lihtsa fassaadiga valged kirikud on Eesti maastiku harjumuspärane ja lahutamatu osa, mistõttu ei pöörata neile läbi autoakna märkimisväärselt rohkem tähelepanu kui mõnele veidra võrakujuga puule või suuremat sorti rändrahnule. Ometi seisis mõni nendest samas kohas juba paarsada aastat enne seda, kui Christoph Kolumbuse laevastik India pähe Ameerikas maabus.
Sakraalhoonetesse ei pea minema üksnes selleks, et jumalasõna kuulata. Ainuüksi aukartust äratav vanus võib olla piisav põhjus, et väärikate müüride vahel mõnikord aeg maha võtta ja seal peituvaid lugusid avastada. Ent avastamisväärset on uuemateski pühakodades. Igas kirikus leidub ehituslikke elemente või esemeid, mille iselaadne saamislugu peaks vähegi aja- ja usundiloost huvituvaid inimesi kõrvu kikitama panema. Need sunnivad vaimusilmas ajas tagasi rändama ja mõtlema neile, kes siin kandis enne meid toimetasid.
