Mis tõi pesunaisele igavese au ja kus on krahvi süda?

Karksi kiriku torn on enam kui kahe meetri jagu viltu. Foto: Elmo Riig / Sakala

Võõrsil rännates põikavad inimesed ikka sisse pühakodadesse ning imetlevad suu ammuli neis peituvaid arhitektuuri- ja kunstiväärtusi. Samas möödutakse kodukandi kirikutest pahatihti nagu tühjast kohast. Nii pole midagi imestada, kui mõni mees on aastate jooksul läbi ratsutanud kõik maailma suuremad katedraalid ja templid, kuid üle oma naaberküla kiriku uksepaku pole kordagi astunud.

Lihtsa fassaadiga valged kirikud on Eesti maastiku harjumuspärane ja lahutamatu osa, mistõttu ei pöörata neile läbi autoakna märkimisväärselt rohkem tähelepanu kui mõnele veidra võrakujuga puule või suuremat sorti rändrahnule. Ometi seisis mõni nendest samas kohas juba paarsada aastat enne seda, kui Christoph Kolumbuse laevastik India pähe Ameerikas maabus.

Sakraalhoonetesse ei pea minema üksnes selleks, et jumalasõna kuulata. Ainuüksi aukartust äratav vanus võib olla piisav põhjus, et väärikate müüride vahel mõnikord aeg maha võtta ja seal peituvaid lugusid avastada. Ent avastamisväärset on uuemateski pühakodades. Igas kirikus leidub ehituslikke elemente või esemeid, mille iselaadne saamislugu peaks vähegi aja- ja usundiloost huvituvaid inimesi kõrvu kikitama panema. Need sunnivad vaimusilmas ajas tagasi rändama ja mõtlema neile, kes siin kandis enne meid toimetasid.