Mees, kes kirjutab viimse hingetõmbeni – Nikolai Baturin

Hooldekodu palatist kirjaniku töötuba eest leides olen üllatunud. Mu pilk libiseb üle rohkem kui sajandivanuse tammepuust kirjutuslaua, raamatuid täis riiuli ja seinal rippuva igivana maali aknast avanevale lumisele pargile.

Vana kirjanik on suur ja sõbralik. «Kuidas Sakalal läheb? Kes teil praegu peatoimetaja on?» uurib ta.

Siis koputatakse uksele ja ruumi sugeneb paus. Lauale tuuakse kandik kookide ja teega. Kirjaniku silmad pilluvad sädemeid. «Siin on sellised võlurid, et oi-oi-oi!» lausub ta.

Tagasi üles