Me ootame

Olav Renno Foto: Elmo Riig / Sakala

16. NOVEMBRIL täitus 25 aastat Eesti suveräänsuse deklaratsiooni vastuvõtmisest Eesti NSV ülemnõukogus. Kuigi NSV Liidu ülemnõukogu kuulutas selle juba 10 päeva hiljem tühistatuks, jäi meie toonane riigijuht Arnold Rüütel Moskvas talutud hurjutamiste ja ähvarduste kiuste enesekindlaks, tõestades, et Eesti kõrgeima võimu, see tähendab «vabariigi» ülemnõukogu väljakuulutatud Eesti seaduste ülimuslikkus Nõukogude Liidu omade suhtes kehtib ja jääb kehtima.

Septembris 1991, üsna kohe pärast taasiseseisvumist kuulutas meie ülemnõukogu õigustühiseks kõik alates 1940. aasta juulist Eestis kehtestatud nõukogude seadused ja määrused. 1992. aasta rahvahääletusel vastuvõetud uue põhiseaduse järel tulnuks äsja valitud riigikogul ja ametisse astunud valitsusel hakata oma riiki järjekindlalt taastama.

Ehkki minu põlvkonna, toona pensionieelikute ja esimese iseseisvusperioodi lõpu koolilaste vanaisad ja vanaemad ei jõudnud Eesti omariikluse taastamist ära oodata ning meie vanemadki olid enamjaolt toonelasse sõudnud, pärisime neilt vähem või enam kindla lootuse. Hoolimata komsomolikoolitusest, iganädalastest poliittundidest ja edukalt sooritatud teadusliku kommunismi eksamist uskus rõhuv enamik nooremast generatsioonist kunagi, peaaegu sajand tagasi, Juhan Liivi väljaöeldut, et ükskord on Eesti riik!