Igaviku märgid lähevad ringreisile

Hedi Vilumaa tõdes, et enamik nendest sümbolitest on tunduvalt vanemad kui ristiusk, kuid näitusel peatutakse ainult nende kristlikul tähendusel. «Need on märgid, mille kohta inimesed kirikutes palju küsivad, ning see on ka üks põhjus, miks näitus koostatud sai.» Foto: Elmo Riig / Sakala

Paljud märgid, mida elus oleme harjunud kasutama ja nägema, ümbritsevad meid omanäoliste saatjatena. Märkidesse talletatud vana tarkust tuleb aga aeg-ajalt uuesti meelde tuletada või tänapäevases konteksis avada ja lahti seletada.

Viljandimaal tänaseni nähtavad ja kasutatavad igaviku märgid jutustavad nii meie esivanemate kui tänapäevase inimese mõtteviisist.

Viljandimaa kirikutes leidub hulgaliselt vanemaid või uuemaid kiriklikke sümboleid: kukk või rist kirikutornis, kala ja silm, lammas või võti...

Ajaloolise väärtusega ehitisi ja tänaseks ka muinsuskaitsealuseks muutunud vara, tekstiile ja muid kirikutes kasutatavaid esemeid on läbi aegade kaunistatud kindlate märkide ja sümbolitega. Miks nii ja mida need tähendavad? Kas need on ajas muutuvad või on tegemist sajandeid püsiva märgikeelega? Kuna sellistel märkidel on alati kindel tähendus ja mõni lugu jutustada, on nende ees hea korraks peatuda.

Näitusel «Igaviku märgid – sümbolitesse talletatud tarkus» leiavad fotode ja eksponaatide abil kajatamist erinevad sümbolid Eesti evangeelse luterliku kiriku Viljandi praostkonna kirikutest Helmest, Hallistest, Karksist, Kolga-Jaanist, Kõpust, Mõisakülast, Paistust, Pilistverest, Põltsamaalt, Suure-Jaanist, Taageperast, Tarvastust ja Viljandist.

Näituse idee autor, koostaja ja projekti juht on Hedi Vilumaa, fotode autorid on Jaan Männik, Tanel Voormansik ja Hedi Vilumaa.

Viljandi muuseumis oli näitus avatud oktoobrist novembrini. Nüüd saab sellest rändnäitus, mis tutvustab kiriklikke sümboleid Viljandi praostkonnas. Puiatu raamatukogus on näitus vaadata jaanuari alguseni.