TAAS ON päevakorral haldusreformi teema ja jälle on pakutud välja plaan muuta 15 maakonda valdadeks. Ainult et seekord on ettepaneku tegija vaadanud asja õige veidra kandi pealt: lootuses, et sel moel oleks võimalik lahti saada «kodukootud poliitikutest». Sellele mõttele ei saa jätta vastamata.
Pidades silmas riigi poliitikat ja tundes paljusid tegevpoliitikuid, tuleb tunnistada, et riigi juhtimisel jääb üha vähemaks juuretasandil lähenemist ja talupojamõistust ning see ei ole meile sugugi kasuks tulnud.
Julgen väita, et inimesed, kes enne suurde poliitikasse siirdumist on mõnda aega tegutsenud omavalitsuses, oskavad Eesti ühiskonna muresid näha palju avarama pilguga kui need, kel seda kogemust pole. Loomulikult peavad riigitüüri juures olijad olema saanud ettevalmistuse eri valdkondades, kuid regionaalpoliitiline mõõde on siiski valdavalt «kodukootud» inimeste kanda.
OLEN NÕUS, et on aeg lõpetada hämamine haldusterritoriaalsest reformist. Selle asemel peaks tegema kõik, et tagada toimiv halduskorraldus.
Tõsiasi, et maapiirkondades inimeste elukvaliteet aina halveneb, tuleneb ühelt poolt mõistagi üldisest majandusolukorrast, teisalt on seda ilmselgelt võimendanud valitsuse ülimalt lühinägelikud kärpeotsused.
Arusaamine, et omavalitsus on praegu esimene koht, kuhu inimene toimetulekuraskustes pöördub, ei ole valitsusele ilmselt kohale jõudnud. Lahenduste väljapakkumise asemel ollakse ikka valmis piire ümber joonistama, kuid inimeste tegelikud mured — kuidas teenused kätte saada — jäävad otsustajatest endiselt kaugele.
TARVIS ON kiiremas korras kokku leppida, millised teenused peavad olema tagatud maakondlikul ja millised vallatasandil, ning sedamööda seadustada maakondlik juhtimistasand ja tulubaas.
Tuleb mõista, et haldusreform ei seisne piiride liigutamises ja valdade liitmises. Ümberkorralduse eesmärk on parandada inimeste elukvaliteeti. Selle reformi tagamõte ei saa Eesti-suguses väikeriigis olla üksnes majanduslik jõudlus. Eelkõige peame lähtuma eri piirkondade vajadustest.
Kodukoha elu korraldamisel on ikka usaldatud inimesi endi keskelt. Nemad tunnevad kohalikke olusid kõige paremini. Piirkondliku taustaga inimene üldjuhul ei lähe sama kandi elanikke lollitama.
Kui me minetame oma väikses riigis tõekspidamise, et ka näiteks ääremaalt pärit inimesed on poliitikas eriline väärtus, teeme endale tulevikuks küll karuteene. Eriti just maapiirkonnas on tähtis valla- ja linnaelu edendamisse kaasa haarata tublisid ja toimekaid inimesi. Maal annavad mured — tööpuuduse kasv, omavalitsuste tulubaasi kahanemine, perede toimetulek — kõige valusamalt tunda ning sunnivad inimesi päev-päevalt rohkem koos neile lahendust otsima.
NII MÕNEDKI tegusad inimesed on kohalikest valimistest eemale jäänud, sest igapäevatöö kõrvalt pole selleks lihtsalt aega või ka tahtmist. Mida kaugemale me valimised ja otsustamise inimesest viime, seda rohkem jõuab meie eest otsustama hea jutuga tegelasi, kellest reklaamiagentuur suudab iga ilmaga staari teha.
Võib-olla neljas-viies Eesti omavalitsuses saame rääkida parteilisest vastutusest, kuid üle kahesaja on neid kohti, kus valijate ees vastutavad needsamad inimesed, keda usaldasime valda või linna juhtima. Kui me nendega rahul ei ole, siis järgmisel korral me neid ju ometi enam ei vali, sest teame, kes nad on ja mida suudavad.
INIMESELE ei ole oluline, kui kaugele temast jääb valla või linna piir. Tähtis on see, et ta saab kätte eluks vajalikud teenused. Ja tõsiasi, et meil on üle 3000 «kodukootud poliitiku», on minu meelest igati kiiduväärt, sest see on üks võimalus oma kodukoha arengus kaasa rääkida.
Vahetu suhtlemise vajadus tuleb eriti selgelt välja praegu. Just majanduslikult keerulistel aegadel on tähtis, et omavalitsusjuht tunneks oma piirkonda ja inimesi, sest inimlik hool muutub järjest olulisemaks.