65 AASTAT tagasi lõppes Teine maailmasõda. Paljudele Euroopa rahvastele tähendas see lootuse kustumist ja poole sajandi pikkust okupatsiooni. Teine maailmasõda oli võitlus bolševismi vastu ja kuigi see kaotati, tuleb au anda vapratele sõduritele, kes võitlesid elu kaalule pannes kurjuse impeeriumi vastu. Ilma võitluseta oleks punakoletis jõudnud palju kaugemale ja muutnud Euroopat veelgi rohkem.
MÕISTAGI ei soovi lääs tõde tunnistada, sest nii tunnistaks ta omaenda vigu. Seda, et kommunismi pole Euroopas veel täiel määral hukka mõistetud, näitas riigijuhtide rohke Moskvasse tõttamine. Eriti valus oli näha, et valede ja silmakirja paraadile ilmus ka Saksamaa liidukantsler Angela Merkel, kes on kindlasti kuulnud värvikaid lugusid sellest, kuidas punaväelased tema rahvuskaaslastest suguõdesid kohtlesid.
Leedu tõestas, et üks väike rahvusriik võib 9. mail tähistada Euroopa päeva ja juhuslikult samale ajale sattunud emadepäeva ning täielikult ignoreerida Teise maailmasõja lõpuga seotut. Miks seekord olid oma riike ja rahvaid alandamas Eesti ja Läti president? Kas tõesti keegi kusagilt kõrgemalt juhib mängu ja Balti riigid ei tohi tema plaani kohaselt olla ühtsed? Või on mängus varasemast suuremad panused ning Dalia Grybauskaite on lihtsalt allumatu? Kas allumatu nagu Lech Kaczynski?
Kuigi tõde 70 aasta taguse Katõni massimõrva kohta jõudis enamiku maailmani alles hiljuti lennukitäie inimeste elu hinnaga, tõtati Moskvasse mõrtsukaid, vägistajaid ja vargaid võidu puhul õnnitlema.
TEGELIKULT pole Teine maailmasõda lõppenud. Me kaotame seda korduvalt — iga kord, kui lubame okupantidel ja nende järeltulijatel ennast tunda maa peremeestena. Nii juhtus jälle 9. mail Eestis ja Lätis. Neostalinistide pidutsemisest pasundati kõikjal, tuhandete patriootide kogunemisest Lestene vennaskalmistule, kus mälestati vabaduse eest langenuid, vaikis Läti meedia aga täielikult.
Eestlaste kangelaslik võitlus elu ja surma peale Sinimägedes lõppes pool aastat varem, Läti leegionärid panid Kuramaal relvad maha alles 1945. aasta 8. mail kell 15. Nagu mälestustalitusel meenutas Läti rahvuslike sõjameeste ühingu ja Lestene vennaskalmistu komitee esimees Edgars Skreija, seisid 19. Läti SS-diviisi poisid Kura katlas lõpuni, lootes, et lääs pöörab neile tähelepanu ja mõistab, et Läti ei alistu iialgi vabatahtlikult Nõukogude okupatsioonile.
«Lootsime ja uskusime ja maksime selle eest,» ütles sõjameeste juht. Kui veel kümmekond aastat tagasi räägiti sellistel üritustel, et vabadusvõitlejad olid sangarid, siis nüüd julgeti neil lasta olla vaid ohvrid.
«Oleks olnud parem, kui meie mehed oleks jäänud koju,» arvas üks kolmest Lestenes sõna võtnud vaimulikust. Teine aga tõdes, et valikut ju polnud ja lootus tiivustas. Usuti, et leegionis võideldes õnnestub ära hoida kannatuste aasta koleduste kordumist.
«Ükskõik mida ka ei räägitaks või kuidas ei tõlgendataks läti meeste võitlust Teises maailmasõjas Saksa poolel, ümberlükkamatu on fakt, et nad sõdisid armastusest oma rahva vastu. Ka siis, kui Teise maailmasõja saatus oli juba otsustatud ja punavägi jõudnud Kuramaale, sõdisid leegionärid edasi, sest see oli võitlus oma maa ja rahva eest. See võitlus oli väga tähtis põgenikele, kes ootasid Kuramaa kaldal paati, et pääseda Gotlandile. Läti sõjamehed seisid ülekaaluka vaenlase vastu kuni kapitulatsioonipäevani. Teist niisugust olukorda, kui oli Kura kindluse kaitsmine, Teise maailmasõja ajalugu ei tunne,» lausus vaimulik sõnad, mis teeksid au riigijuhile.
NAGU Eestis, on ka Lätis pelgalt paar poliitikut, kes julgevad sõjameeste kokkutulekutele tulla. Seimi liige, endine kultuuriminister Inguna Ribena on üks nendest. Ta on leegionäri tütar ja ootab õigluse ülestõusmist.
«Me pole pannud oma taastatud riigi alustaladeks õiglust, tõde, au ja austust oma riigi ja ajaloo ning eelmiste põlvede vastu. Kuni tõde ja õigus üles ei tõuse, ei õnnestu meil midagi. Sadu tuhandeid elavaid ja surnud hingi ootab õiglast hinnangut ja kuni nemad pole andnud meile oma õnnistust, ei saa me ka Jumala õnnistust,» rääkis Ribena.