1. juunist hakkab Tallinnas kehtima üheprotsendiline müügimaks, mis varem või hiljem ähvardab hakata kulutama ka meie rahakoti sisu. Nimelt teatas mitu suurt kaubandusketti eilses «Tartu Postimehes», et hindade eraldi administreerimine ühes omavalitsuses läheks liiga kulukaks.
Kindlasti ei tõuse hinnad kohe ja kõikidel kaupadel võrdselt protsendi võrra. Tõenäoliselt hakkab kallinemine Viljandimaal tunda andma alles järgmisel aastal, kui oleme ka eurole üle läinud. Samuti peaks hinnatõus jääma Tallinna kehtestatud maksust väiksemaks, sest see jaotub kogu Eesti peale. Kui jätta kõrvale lootus, et kauplused osa maksust enda kanda võtavad, ning arvestada vaid pealinna elanike arvu ja ostuvõimet, peaks hinnad tõusma jämedalt rehkendades 0,3—0,5 protsenti.
Pooleprotsendiline hinnatõus annab igapäevaelus väga vähe tunda, kuid juba põhimõtte pärast ei saa sellega leppida. Müügimaks on kohalik ja suured jaemüügifirmad ei tohi seda oma suva järgi ühelt omavalitsuselt kogu riigile laiendada. Loodetavasti valvavad selle järele ka õiguskantsler ja tarbijakaitseamet.
Oleks huvitav teada, mis juhtunuks siis, kui müügimaksu kehtestanuks Viljandi. Kas siin esindatud üleriigilistesse kettidesse kuuluvad kauplused oleksid tõstnud hindu samuti kogu Eestis, sest ühe omavalitsuse eristamine oleks liiga keeruline?
Muidugi nõuab Tallinna poodides tiba kõrgemate hindade rakendamine tööd ja raha, kuid see ei ole lahendamatult raske ülesanne. Seejuures tuleks jätta ka uue maksu administreerimise kulud vaid pealinna ostjate kanda, sest selle on kehtestanud nende valitud linnavõim.
Pealinna püüd oma eelarvet täita mõjutab ülejäänud Eestit veel teiselgi moel. Nimelt peavad Tallinnale maksu tasuma kõik liisitud paatide omanikud, sõltumata veesõiduki kodusadamast ja omaniku elukohast, sest liisingufirmad on arvel pealinnas. Mõnel liisinguettevõttel tasuks end Viljandisse ümber registreerida, sest nii saaks ta klientidele soodsamat teenust pakkuda.
Paadiomanikke pole küll palju, kuid kes ütleb, et Tallinn varsti näiteks automaksu ei kehtesta?