Inga Nõmmik: utoopilisi plaane ma ei tee

Viljandi linnavalitsuse keskkonna- ja haljastuse peaspetsialist Inga Nõmmik Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

Läinud aasta augustist Viljandi linnavalitsuse keskkonna ja haljastuse peaspetsialistina töötav Inga Nõmmik ütleb, et tema eesmärk pole linna haljastuses revolutsiooni teha, vaid olemasolevat korras hoida ja samm-sammult arendada.

Inga Nõmmik, kust te pärit olete?

Olen sündinud ja kasvanud Viljandis. Siit kandist pärinevad ka minu vanemad. Kui kaugemale vaadata, läheb asi veidi segasemaks. Minu emapoolsed esivanemad on eestlased, aga isapoolsed sugulased on läti ja vene verd.

Kuidas on kulgenud teie haridustee?

Algul õppisin Viljandi 5. keskkoolis, praeguses Paalalinna gümnaasiumis. Keskkooli lõpetasin praeguses maagümnaasiumis. Edasi õppisin Tallinnas naiste ja laste ülerõivaste rätsepaks, ehkki teadsin, et rätsepana ma tööle ei hakka.

21-aastaselt sündis mu esimene poeg. Tollal polnud poest suurt midagi saada ja talveriided õmblesin talle ise. Olin oma rätsepaoskuste üle väga õnnelik.

Minu ema töötas enne lillekasvatusagronoomia eriala praktiseerimist pikki aastaid Viljandi haiglas operatsioonitoas anestesistina. Ehk sel põhjusel on mind looduse kõrval alati paelunud meditsiin. Pärast lapsepuhkust töötasin mitu aastat  hambaravikabinetis assistendina.

Kui taas lapsepuhkusele jäin, otsustasin aega ratsionaal­selt kasutada ning asusin Tartu ülikooli Türi kolledžis kaugõppes keskkonnateadust õppima. Selle väga toreda ja asjaliku kooli diplomi sain 2007. aastal. Lõpetamise järel suundusin Eesti maaülikooli magistriõppesse maastikukaitse ja -hoolduse erialale. Praegu on teha veel lõputöö. Selle teema on «Põllumajandustootjate maastikulised ja keskkonnakaitselised eelistused».

Mis on selle töö eesmärk?

Pean välja selgitama, kas põllumajandustootjad soovivad jätta põllu ja teepeenra ning kõlvikute vahele haljasriba, kus oleksid puud, põõsad ja muu taimestik. Uurin, kas nad peavad seda segavaks faktoriks või mõistavad, et kimalaste arvukus nende põllu ümber tuleb saagile kasuks.

Tõenäoliselt nad ei saa aru.

Tõenäoliselt praegu ei saa, aga küllap varsti hakkavad saama.

Põllumajandustootja on kasumile orienteeritud ja tahab panna vilja alla nii palju maad kui võimalik. Paraku on looduses kõik omavahel tihedalt seotud. Mõni meeter vähem põllumaad võib teistpidi hoopis kasulikumaks osutuda. Bioloogilist mitmekesisust tasub hoida ja säilitada.

Mis tõi teid tööle linnavalitsusse?

Et minu huvid ja haridus on loodusega seotud, tundus see olevat sobiv amet. Kandideerisin selle ametikohale juba teist korda, eelmisel korral ma valituks ei osutunud.

Mullusest intervjuust teie eelkäija Reeme Remmelgaga tean, et teil tuleb kursis olla nii haljastuse kui keskkonna teemadega. Muu hulgas peate tegelema jäätmete, maastikukaitse, mänguväljakute, lillede, lindude ja veekeskkonnaga, samuti projektide kirjutamisega, et keskkonnaobjektide tarvis raha saada. Seda kõike tundub olevat väga palju.

Mäletan oma esimest tööpäeva. Siis oli mul tõesti tunne, et kõik, mis Viljandis jääb sünni ja surma vahele, ongi minu töö. Tasapisi harjusin oma kohustustega ja suutsin asju rahulikumalt võtta. Tegelikult saab kõigega hakkama.

Väga palju on abi olnud sõbralikest kolleegidest. Nendel on suur töökogemus ja nad on kõigega põhjalikult kursis. Kui peaksin päris üksi pusima, oleks tunduvalt raskem.

Kui rääkida Viljandi haljastusest, siis mida sooviksite siin muuta?

Suuri ja utoopilisi mõtteid ma ei heieta. Olen realist.

Tean, mis vahendid ja võimalused linnal on. Pealegi pole kardinaalsed muudatused kunagi väga head. Kui midagi muuta, siis samm-sammult.

Mind pole siinses haljastuses kunagi miski eriti häirinud. Viljandi on alati olnud ilus ja rahulik linn. Põnev ja mänguline reljeef on juba iseenesest suur väärtus.

Minu põhieesmärk on praegust haljastust hoida. Tean, et vahel osutub see isegi keerulisemaks kui millegi uue rajamine.

Loomulikult tuleb taimi ja vanu puid ajapikku välja vahetada. See on aga tihti raske ja valus teema. Palju on pahandatud, et võtame asjata puid maha, kuigi raie on olnud põhjendatud.

Kui puu muutub möödakäijale või elumajale ohtlikuks, siis tuleb see ju maha võtta.
Mõnikord võib ta olla küll pealtnäha ilus, aga tegelikult on ta seenhaigusest või tüvemädanikust räsitud. Ta võib päevapealt maha kukkuda ja tagajärjed võivad olla kurvad.

Just sel põhjusel ei soosi ma majade lähedale kõrghaljastuse rajamist. Samal ajal arvan, et traditsioonilised alleepuud peavad jääma.

Kuigi linnast väljaspool minu volitused lõpevad, olen sealse looduse suhtes hoopis rangemal seisukohal. Seal ei lubaks ma ka sääsele peale astuda. Mets on ikkagi lindude, loomade, putukate ja taimede kodu ning seda tuleb austada.

Aga kas on midagi uudset, mida tahaksite Viljandisse tuua?

Eelmisel suvel jalutasin Pärnus ja sattusin kuursaali juures olevasse parki. Istusin ja järsku kuulsin, et vaikselt mängib Raimond Valgre instrumentaalmuusika. Seda lasti parki peidetud kõlaritest. Siis mõtlesin, et Viljandis, näiteks pärimusmuusika aida lähedal, võiks ka olla niisugune koht, kus istuda ja vaikset muusikat nautida.

Kas olete Eestis või Euroopas ringi käies märganud haljastuses midagi säärast, mida võiks Viljandiski rakendada?

Euroopa linnades on väga palju mustrisse istutatud lillepeenraid ehk ornamentpeenraid, mille algus ulatub XVI sajandisse. Neid kohtab ka Tartus ja Tallinnas, näiteks Kadrioru pargis.

Viljandis niisugust istutusstiili ei viljelda, ainult raekojatagune roosipeenar on traditsiooniliste kloostriaedade eeskujul kujundatud. Musteristutus nõuab palju taimi ja päris suuri kulutusi. Kui tulevad paremad ajad, siis oleks see esimene asi, mida ma rohkem rakendaksin.

Võrtsjärve ääres roose kasvatav Juhan Juhani leidis, et raekojatagune peenar on nagu Setu särk, kuhu on roose arutult kokku kuhjatud.

Mulle see peenar meeldib. Nimekas haljastusarhitekt Ülle Grišakov on selle pargi kontseptsiooni aluseks võtnud Viljandi ajaloo ja kloostriaiad.

Aga eks ilu peitu vaataja silmis. Mis ühele meeldib, ei pruugi teisele sugugi passida. Linnapilt kujuneb tahes-tahtmata parajasti tööpostil olija näo järgi. Paraku ei ole võimalik kõigi inimeste arvamusi kokku koguda ja nende järgi tööd teha.

Viljandi on pidanud oma eelarvet koomale tõmbama. Kui palju see kajastub linna haljastuses?

Saame lilledele märksa vähem kulutada. Ampleid on meil võimalik mullusega samas mahus üles panna vaid Tallinna tänaval. Näiteks Tartu tänaval paigutatakse aga ühe posti otsa kolme ampli asemel kaks.

Kahjuks ei saa tänavu enam lubada ka mitu aastat Pauluse kiriku mäeveerul olnud aastaarvu peenart. Kevadel õitsesid seal tulbid. Need oli kavas asendada ahtalehelise peiulillega, mis on üks odavamaid suvelilli, aga paraku ei ole raha ka selle jaoks. Sinna kuluks ühekordse istutuse korral ligikaudu tuhat taime.

Linna hooldusele ja haljastusele mõeldud summasid vähendati kokku 20 protsenti. Hooldamise koha pealt me siiski järeleandmisi ei tee. Õnneks on inimeste initsiatiiv isegi kasvanud. Viljandis on väga palju hoolsaid ja korralikke elanikke, kes oma koduümbrust korras hoiavad. Pensionäride ühendused ja skaudid on pakkunud abi linna koristamisel. Koolidki on helistanud.

Hiljuti tuli kaebus, et Paalalinna Näituse väljakule on tassitud prügi.

Linnamajandusamet saatis e-kirja abipalvega Paalalinna gümnaasiumi. Juba järgmisel hommikul olid lapsed kribinal-krabinal kohal, tegid paar tundi tööd ja plats oligi puhas. Sellised asjad on hästi toredad.