Roosa täpi müsteerium

Roosa sõõr Koidu tänaval Foto: Marko Suurmägi

NEED INIMESED, kes otsivad uudiseid internetist, leidsid teisipäeva pärastlõunal Sakala digilehest loo, mida võib nimetada selle sajandi kõige jaburamaks. Kolme-neljalauselisest tekstist võis lugeda, et kriminaalpolitseinikud otsivad isikut, kes poolteist kuud tagasi Viljandisse roosa täpi maha joonistas.

Artiklil polnud mingit konteksti, mingit selgitust. See oli lihtsalt politseinike palve pealtnägijaile. Neil, kes roosa täpi joonistamist nägi või kes teab mingil muul moel, kuidas see asfaldile sai, paluti uurijaga ühendust võtta.

Nii jäigi paljudele lugejatele mulje, et politseil pole Viljandis midagi muud teha, kui otsida taga inimest, kes tänavale kummalise märgi maha jättis. Ja see tekitas neis imestust. Vedas kõigepealt suunurgad kõrva taha ning pani seejärel pahandama.

Pahandati politseiga, et too selle asemel midagi targemat ei tee, ning Sakalaga, et too sedavõrd jaburaid teateid edastab.

SELLE FAKTI VASTU, et Sakala on oma digilehes avaldanud tobeda uudise, ei saa mingil moel. Nüüd tasub aga paotada toimetuse köögiust ning kirjeldada, kuidas värvilaigu kajastamine välja nägi.

Teisipäeval kell 14.46 saabus Sakala üldisele e-aadressile meil politsei pressiesindajalt pealkirjaga «Viljandi politsei selgitab Koidu tänaval kõnniteele punase märgistuse teinud isikut». Olin toimetuses tõenäoliselt esimene, kes selle avas. Mindki tabas jahmatus. Ja mõne hetke pärast venisid suunurgad ülespoole.

Seejärel tekkis küsimus, kuidas käituda. Mulle ei meenu oma paarikümne aasta pikkusest ajakirjanikutööst ühtegi korda, kui Sakala oleks politseile öelnud, et ei avalda tema palvet. Politseil on päris tihti vaja pöörduda viljandlaste poole, et neilt abi saada, ja Sakala on selleks parim vahendaja.

Tavaliselt reageerime säärastele abipalvetele viie minuti jooksul. Seekord võttis hämmeldus oma aja. Enne kui teade sai lugejatele nähtavaks, käisin ise kohapeal ära ja rääkisin ka kahe sealsamas lähedal elava inimesega. Kumbki neist polnud värvilaiku seni tähelegi pannud.

Enne abipalve avaldamist võtsin ühendust ka politsei pressiesindajaga, et pärida teksti avaldamise kohta. Politseid avalikkuse ees esindav inimene mõistis küll olukorra absurdsust, kuid ei saanud kuidagi aidata. Nimelt ei tahtnud pädevad uurijad avaldada, miks täpi joonistajat õieti otsitakse.

Olukorras, kus kriminaalmenetluse edenemise huvides ei saa või ei taha politsei või prokuratuur avaldada juhtunu kohta olulist osa infost, võibki juhtuda, et lugejani jõuab uudis «Kriminaalpolitsei otsib värvipleki tekitajat». See ilmus Sakala digilehte kell 15.16 ehk pool tundi pärast info saabumist.

TÄIESTI VÕIMALIK, et oma töö spetsiifikat arvestades on politseil ja prokuratuuril palju lihtsam taluda asjasse mittepuutuvate lehelugejate hämmastust ja netti ilmuvaid iroonilisi kommentaare kui avaldada lisainfot. Eesmärk peab ju olema kurjategija tabamine ning vaimukused täpi, politseitöö ja ajakirjanduse olemuse kohta on selle eest madal hind.

Ajakirjaniku pealekäimisel oli politsei mõni aeg pärast esimese uudise ilmumist nõus lisama, et roosa täpi tegija võib olla seotud mõne kuriteoga ning täpp ise ei ole põhjus, miks kedagi taga otsida. Sellekohane lisainfo jõudis Sakala digilehte kell 16.06.

Poolteist tundi hiljem sai Sakala politseist veel ühe infokillu. Selgus, et täpi joonistaja võib olla seotud poolteist kuud tagasi Viljandis asetleidnud rööviga. Keda rööviti ja kus, seda ajakirjandus ega avalikkus ei tea.

Järgmise päeva paberlehe lugejad said korraga kogu info, mis ajakirjanikul oli õnnestunud koguda. Vähemalt ei jäänud neil muljet, et roosa täpi asfaldile joonistamine on kuritegu.

See on ühtlasi ilmekas näide digi- ja paberlehe erinevusest. Internetis jõuab lugeja uudiseni küll kiiresti, kuid tihti tuleb leppida esmaste infokübemetega. Paberlehest leiab lugeja toimetatud ehk filtreeritud ajakirjandusliku materjali, ent seda tuleb oodata.

MIKS AGA ühest roosast täpist veel kord nii pikalt kirjutada? Põhjus peitub selles, et kõnealust uudist luges rekordiliselt palju inimesi. Sakalas polnud väga pikka aega ilmunud nii suure loetavusega artiklit. 24 tundi pärast avaldamist oli seda lugenud üle 70 000 ja Facebooki kaudu oli seda jaganud üle 5000 inimese. Siinkohal mainin, et igaüks tegi seda vabatahtlikult.

Kokkuvõttes on ka politsei oma ülesande täitnud: tema abipalve on jõudnud ülisuure rahvahulgani. Kas keegi on politseiga ühendust võtnud, seda me ei tea ning seda Sakalale uurimise kaitsmiseks ei avaldata.

Jääb loota, et röövlid tabatakse. Ja kui nad kunagi kohtu ette viiakse, saab ehk ka Sakala teada, miks üks röövel selle roosa täpi asfaldile joonistas või kas ta sellega üldse seotud on.