LEIAN, ET «Ühtse Eesti» aktsioon on põhimõtteliselt vajalik ja õigeaegne. Peab ju olema midagi, mis ühiskonda värskemaks raputab. Räpaste mängude päevavalgele toomine ja demokraatiat määrivate mehhanismide paljastamine on õige ja õiglane.
Heiki Järveveer: Kas Ühtne Eesti on karuteene kontor?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paraku on ettevõtmisega kaasnenud kommentaarid veidi masendavad. Need panevad küsima: kas tõesti ei õppinud publik mitte midagi? Veelgi enam: on oht, et aktsiooniga saavutatakse sootuks vastupidine tulemus, kui taotleti.
Etenduselt lahkudes kuulsin pealt kõnelust, mille lühikokkuvõte on järgmine: «Kas mõnel poliitikul on nüüd ka häbi? Nad peaksid seda tundma ja end muutma.»
Võtab ohkama. Kui see on keskmise osalenu arusaamine asjast, siis pole aktsioon oma eesmärki täitnud. Järelikult ei jõudnud sõnum kohale.
Vaatemängu kogunesid kaema tuhanded inimesed. Paraku jäi mulje, et liigagi suur osa neist tuli lihtsalt nautima, kuidas poliitikuid mõnitatakse. Nad tulid ära panema.
Nad said kinnitust oma uskumustele, et kõik poliitikud on vääramatult halvad. Nad veendusid, et noorpoliitikud on eluvõõrad tolvanid, kel meeldib korrumpeerunud raha eest pidusid korraldada.
Sellise müüdi kinnistamise tagajärg on, et südametunnistusega inimesed ei julge poliitikasse tulla või seal olla. Inimeste valulävi kasvab ning poliitikast võõrandumine jätkub. Distantseerides end poliitikast, taandatakse end võimalusest midagi mõjutada. Ja see tähendab JOKK-poliitika edasikestmist. Nii jätkub nõiaring, niimoodi muutust ei tule.
AKTSIOONIGA samal ajal kõlasid uue poliitilise jõu loomise üleskutsed. Olen tänulik, et uut parteid ei loodud. Häiriv on inimeste valge laeva ootus, mis kätkeb endas ettekujutust, et keegi kuskilt peab tulema ja nende eest probleemid lahendama. See näitab, et meie ühiskonnas on veel pikk tee olukorrani, kus on võimalik valitsemiskultuur, mida oodatakse.
Inimesed, enne kui te ise ei asu innukalt ühiskonna otustusprotsessides osalema, ei tule mingit muutust! «Teeme ära!» peab kestma iga päev, mitte korra aastas (ehkki ka üks päev aastas on alustuseks hea).
Inimeste endi panus ei tohiks piirduda prügikoristamisega. Vaja on ise poliitikat mõjutada, kas siis kodanikuühiskonna võimalusi kasutades või miks mitte ka erakondades oma väärtusi kaitstes — see oleks aus. Deklareerige oma ilmavaade, ärge häbenege seda!
RÕHUTAN, et «Ühtse Eesti» aktsioon ei ole õnnestunud, kui see piirdub vaid ärapanemisega. «Ühtne Eesti» on õnnestunud, kui see päädib isetegemisena. Loodan viimast. Loodan, et ei pea pettuma.