Suvi läbi sumistas Oru talu pererahva pea kohal hulk herilasi ning sügiseks olid nad elumaja pööningule meisterdanud pesa, mille ümbermõõt küündis üle kahe meetri.
Herilased ehitasid hiidpesa
24. november 2013, 11:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mürgised putukad inimesi ei rünnanud, aga päris ilma sutsakata elu ühise katuse all siiski ei möödunud. Paar katset herilasi eemalt mürgiga heidutada tulemusi ei andnud ning alles sügisel sai pererahvas näha, mil moel olid nood end nende katuse all sisse seadnud.
Suure-Jaani vallas Metskülas elav Priit Tats rääkis, et herilased on ka varem Oru talus mõnda kohta pesi teinud, kuid need pole millegi erilisega silma paistnud. Sedapuhku köitis juba suvel pererahva tähelepanu, et elumaja katuse vahelt poeb sisse ja välja palju herilasi.
«Ma pole varem näinud, et herilasi nõnda palju pesa lähedal lendaks,» lausus Tats. «Arvan, et korraga oli alati õhus või maja küljes mitukümmend herilast.»
Oma toimekast elust andsid herilased märku nii tavapärase sumina kui omapärase krõbistamisega, kui nad oma pesa ehitamiseks sobivat materjali kratsisid.
«Nagu hiired oleksid pööningul olnud,» võrdles Tats. «Aga kui päike loojus, saabus öörahu ja kõik oli vaikne.»
Osa tikkus tuppa
Suve edenedes hakkasid putukad pööningult ka eluruumidesse sattuma. Nii juhtuski Priit Tatsi sõnul ühel päeval, et kui tema elukaaslane asus teise korruse trepist alla minema ja võttis käsipuust kinni, jäi talle herilane pihku. Too torkas naise kätte sutsaka mürki.
«Siis hakkasime tõsisemalt rääkima, kas ja mida peaksime nendega ette võtma,» nentis Tats.
Ta jutustas, et äi oli proovinud pööninguluugi kaudu katuse alla mürki piserdada, kuid pidi ärritunud putukate peale kohe tagasi tõmbuma. Väimees ise kinnitas mürgiga immutatud nutsaka pika toika külge ja asetas selle maja välisseina vastu pesa sissekäigu juurde. Väidetavalt pidanuks herilased niimoodi mürgi ise pessa kandma. Võimalik, et mõne putuka eluküünal ka kustus, kuid pesakonna elukäiku see ei mõjutanud.
Tats rääkis, et esimeste öökülmade järel muutus herilaste elu vaiksemaks ja varsti neist enam midagi kuulda polnud. Vist septembris julges pererahvas lõpuks pööningule minna.
«Kui pesa nägin, ehmusin lausa ära,» meenutas Tats.
Mõni herilane kõndis veel ringi, aga muidu putukad inimestest enam välja ei teinud. Ühtlasi ilmnes, et paaris kohas oli alustatud uute pesade tegemist, aga selle tööga polnud kaugele jõutud.
Herilaste suvist meistriteost käis uurimas ka Sakala meeskond. Selgus, et mööda pikimat külge ulatus pesa pikkus 90 sentimeetrini ning ümbermõõt küündis lausa 226 sentimeetrini.
Mis hiigelpesast edasi saab, ei osanud pererahvas praegu pakkuda.
Teadlane: tavatult suur
Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi vanemteadur, putukaökoloog Tiit Teder hindas muljetavaldavate mõõtudega herilasepesa fotolt ja ütles, et kindlasti pole nii suur pesa tavaline.
«Kuid soodsate tingimuste korral – soe ja kuiv suvi ning palju pesaehitamiseks vajaminevat materjali pesakoha ligiduses – tuleb sellises suuruses pesi aeg-ajalt ikka ette,» lausus ta. «Pesa võib tunduda suurem ka siis, kui see satub olema suhteliselt kitsas kohas ja saab kasvada näiteks laiusesse, aga mitte kõrgusesse. Kõnealusel juhul on see küll igas suunas suur.»
Mis on suurim teadaolev herilasepesa, mis Eestist leitud, seda ei osanud Teder öelda.
«Rekordiraamatut selles osas keegi arvatavasti ei pea, aga ega need Eestis väga palju suuremaks paisuda saagi – pesaehitamiseks soodne aeg on meil selleks lihtsalt liiga lühike,» selgitas ta. «Samas näiteks Inglismaal on leitud peaaegu kahemeetrise läbimõõduga herilasepesa, mis on väidetavasti ka üks suuremaid üldse.»
Nagu Teder ütles, kestab ühiseluliste herilaste pesa elutsükkel ühe hooaja ja igal aastal ehitab uus põlvkond endale uue pesa. Nõnda saavutabki pesa oma maksimumhiilguse suve lõpuks või sügise alguseks.
Herilane sureb, kui tal tiivad läbi kuluvad või sügisel külmade saabudes. Samas juhatab suve lõpp sisse uue eluringi: nukkudest väljuvad ema- ja isaherilased, kes lendavad pesast välja ja paarituvad. Seejärel isased surevad, viljastatud emaherilased aga poevad turvalistesse pragudesse või pinnasesse ning langevad talveunne. Kevadel poeb emaherilane talvituspaigast välja, otsib endale sobiva paiga, teeb tillukese pesa, muneb ning uus pesakond saabki alguse.
«Harva või isegi väga harva võib talvitunud emaherilane tõepoolest uue pesa rajada vanasse pessa,» rääkis Teder. «Aga see pole nüüd enam see emaherilane, kes eelmisel aastal pesa rajas – too sureb suve teisel poolel –, vaid eelmise suve lõpu poole koorunud ja talvitunud uus emaherilane.»
Isegi kui uus emaherilane peaks otsustama vana pesa kasuks, ei hakka järgmine pesakond eelkäijate loodut samamoodi edasi kasutama, vaid sellest saab uue pesa aluskonstruktsioon. Teisalt võib juhtuda kas seda, et uue põlvkonna emaherilane kasutab vana pesa talvel varjupaigana.
Teder lisas, et tavaliselt elab ühes pesas mõnisada herilast, aga Oru talu tavatult suures pesas võis neid ilmselt kokku lugeda tuhandeid. Eestis elab üheksa liiki ühiselulisi herilasi, neist suurim on vapsik. Oru talus elas tõenäoliselt üks mitmest metsaherilaste hulka kuuluvast liigist.
Vaata ka Elmo Riigi videot!