Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
/nginx/o/2013/11/15/2623390t1h1b2e.jpg)
Suure-Jaani paisjärvel end sinikael-partide seas üsna koduselt tundev noor valgepõsk-lagle ei paista reisiplaane hauduvat. Rändlinde on meile selge põhjuseta varemgi talveks pidama jäänud, kuid sellel hane sugulasest linnul ei peaks Eesti siseveekogudele asja olema.
Linnu-uurija Jaanus Aua oli Suure-Jaani lagle tegemistega juba kursis ning kinnitas olukorra erilisust.
«Valgepõsk-lagle ränne läbi Eesti rannikualade kestab ilmastikuoludest sõltuvalt septembri lõpust oktoobri keskpaigani. Novembris kohatakse neid väga harva,» rääkis Aua.
Ränne käib mööda rannikut
Et tegemist on sisemaajärvega ja lagled rändel põhimõtteliselt sisemaad ei puuduta, on juhtum veelgi märkimisväärsem. Teateid sisemaale pidama jäänud lagledest on Aua sõnul tulnud mujaltki Eestist. Näiteks on neid nähtud Võrumaal Antslas.
«Eestit läbib sügisel vähemalt veerand miljonit laglet. See on kogu Barentsi mere ümber või lähistel pesitsev populatsioon,» kõneles Jaanus Aua laglede harjumuspärasest liikumisest.
Suure-Jaani paisjärvel on tema arvates noorlind, kelle sisemine kompass on pisut segamini ning see on põhjustanud orienteerumisraskusi. Ka mujal siseveekogude juures tuvastatud lagled on Aua märkmete kohaselt üksikud.
«Tõsi, läänerannikul on kohatud veel kuni kümnepealisi salkasid. Neil on võimalik seal toitu hankida ja nälg pole neid sundinud oma talvitusaladele Hollandisse ja Belgiasse edasi liikuma,» nentis Aua.
Lõpp võib tulla nukker
Esialgsete vaatluste põhjal julges Jaanus Aua arvata, et kõnealune noorlagle võib paisjärvele jääda pidama kogu talveks.
«Et tegu on looduslapsega, siis ta saia ja leiba õnneks ei puutu. Lagled söövad eelkõige veetaimi ja kaldapealset rohtu. Selles mõttes on ta normaalne isend,» lausus Aua. Ta rõhutas, et toiduga ei tohiks inimesed teda mingil juhul esialgu turgutama ja peibutama hakata. «On ju veel mingi tõenäosus, et ta siiski liigub edasi oma looduslikule talvitusalale. Kuigi jah, aeg on ikka päris hiline.»
Kui talv oma vihasemad pakasekraadid valla päästab, võib see laglele lõppeda ka surmaga. Seepärast soovitas linnu-uurija paigalejäänud laglet viimase häda korral abistada näiteks keedetud porgandi või kapsalehtedega, sest äärmuslikes oludes ta enam ise toitu kätte ei saa.
«Kindlasti peaks toiduvalik jääma võimalikult loodusliku lähedale. See on ka ainus, mida inimene teha saab,» ütles Aua.
Oma põhijoontelt on lagle Jaanus Aua sõnul väga hane sarnane.
«Tegemist on tundraalade linnuga, kelle käitumine ja pesitsusbioloogia hane omadest väga ei erine,» rääkis Aua. «Nad kuuluvad ühte sugukonda, aga erinevatesse perekondadesse.»
Eestis lagled peaaegu ei pesitse, neid on loendatud 15–20 paari Hiiumaa laidudel.
KOGEMUS
KRISTI SÄÄSK,
Suure-Jaani koguduse õpetaja
Eks siia Suure-Jaani järvele eksi igasuguseid rändureid. Küll luiki, küll laglesid, küll sõtkaid ja muid veelinde. Tavaliste sinikael-partide hulgas torkavad nad enamasti silma ning tekitavad jalutajate hulgas kõneainet. Enamasti hoiavad nad omaette ning partide seltsi rüselema ei kipu.