Pakk pakib oma vähesed asjad Ugala kabinetis kokku ja lahkub. Talle ei astu siin ligi tuttavad ega avalda juhtunu kohta arvamust – ei kiitvat ega laitvat –, sest ta pole viljandlane. Ta ei kuulu kogukonda. Sama probleem kummitab mitut teist Ugala juhti.
Iseenesest pole selles ju midagi halba, kui võimekad juhid tuuakse Viljandisse kuskilt mujalt. Kolkapatriootidele teeb aga muret, et oluliste asutuste juhid ei kavatsegi viljandlaseks hakata. Nad teevad oma töö ära ja lahkuvad, ilma et kuulaks isegi tagasisidet, mida kogukond võiks neile anda.
