/nginx/o/2008/09/17/75212t1h300c.jpg)
Meil teeäärseid koduse kauba müüjaid peaaegu ei näe. Aga päris mõnus oleks mõnelt laualt haarata talvistest ülejääkidest purk seeni või kurke. Müüja saaks keldri tühjaks ja taskusse mõne krooni. Aiatu ostaks praegu rohelist sibulat ja tilli. Supirohelist leiab küll suurpoodidest; kus neid pole, aetakse ilma läbi.
Paljudes välisriikides on lihtsam. Näiteks Dominikaanis. Teeäärtes müüakse kõike, mida lähedastes aedades või põllul ülejäägiga kasvab. Paaris külas olid magistraali äärde isegi kaltsuvaibad aedadele riputatud: rohelised, kollased, punased. Tõsi, kõik omatahtsi tekkinud müügikohad polnud just kenad kaeda ning vaevalt müüjad tervisekaitsjatelt dokumente nõutasid. Kvaliteedi üle otsustab ostja ise, sest tal on valida.
Veel praegu, umbes viisteist aastat hiljem, mäletan koduseid lihapirukaid, mida Soe küla kaupluses müüdi. Ühel päeval neid enam polnud ning teati ka põhjust: küpsetajal olnud õuel tavaline välipeldik. Kõikidest poodidest kadus seegi vähene, mida seal müüa üritati. Tervisekaitse- ja bürokraatianõuded kerkisid nõnda kõrgele, et nende täitmise poole püüdlemine ei tasunud vaeva, ja elu on selle võrra vaesem.