Juhtkiri: Kalevi äraminek

Foto: Liis Treimann

Sel nädalal müüs Oliver Kruuda magusat tootva Kalevi Norra toiduainekontsernile Orkla. Koos emafirmaga vahetas omanikku Viljandi tootmisüksus Vilma.

Kui Arnold Kimber kuus aastat tagasi Vilma kontrollpaki Kalevile müüs, põhjendas ta seda lootusega, et suur firma aitab Vilmal areneda ja selle toodangul kauplusekettidesse sisse pääseda. Sellest ajast saadik on Vilma koondanud hulga inimesi, lõpetanud leivateo ja kaotanud maakonna ühe silmapaistvama ettevõtte rolli. Ent ta on alles ja tegutseb.

Kruuda selgitus Kalevi müügi kohta on umbes sama: Orkla pakub firmale arenemiseks kindlat seljatagust, mida Eesti mõistes kohalik tegija tagada ei suuda.

Mis saab Kalevist ja tema kaasast Vilmast Norra omaniku käe all? Kas nad hääbuvad vaikselt või vastupidi, puhkevad õide? Ettevaatuseks on alust, sest suured kontsernid kipuvad omandatud ettevõtteid sageli julmalt ratsionaliseerima ja koondavad hajali tootmise ühte kohta.

Orkla puhul on siiski loota, et piirkondlikud firmad saavad senisel moel edasi tegutseda. On ju Põltsamaa Felix juba palju aastaid samale ettevõttele kuulunud, kuid sealne toodang on ikkagi enamiku silmis eestimaiselt ehtne ja hea. «Orkla äri põhineb väga tugevatel kohalikel iseseisvatel ettevõtetel,» ütles ka Põltsamaa Felixi juhatuse esimees Anti Orav kolmapäevases «Postimehes».

Kalevi müük pole midagi ebatavalist. Globaliseerumine ja konsolideerumine võtavad viimasel ajal kogu maailmas järjest enam võimust ning neist pole jäänud puutumata ka märksa tuntumad kaubamärgid. Kes oleks võinud kümne aasta eest arvata, et Indias säästusõidukeid valmistav Tata ostab ära brittide luksusautotootja Jaguari?

Üleilmastumine juba on selline, et osa Inglise firmadest kuulub indialastele, India omad ameeriklastele, Ameerika ettevõtted hiinlastele ja Hiina kompaniid araablastele — ja nii edasi. Pole midagi hullu ka selles, et palju meie ettevõtteid on skandinaavlaste omad. Ainult et... Kus eestlaste firmad asuvad?