Kolm ühe ja sama projekti järgi ehitatud maja on ühel ja samal moel tugevas tuules kannatada saanud ning see paneb elanikke mõrult meenutama arhitekti, too aga viib jutu hoopiski kindlustamise vajalikkusele.
Tuult püüdvad elumajad pelgavad iga järgmist tormi
9. november 2013, 11:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandis Peetrimõisas Kase tänaval on rivis kuus ühetaolist elamut, mis ehitati 1970. aastatel. Omapärane projekt on maja külgedele toonud hoonest eemale hoidvad välisseinad. Need ongi tuuletaskuna kurja juureks ning on juba kolmel majal tormise ilmaga küljest lennanud.
Viimati, eelmise nädala tormi ajal tabas õnnetus kaht maja peaaegu korraga, vaid umbes veerandtunnise vahega. Esimesel hoonel oli tükk välisseina murdunud juba sügaval Vene ajal.
Müüri tagasi ei ehita
Kase tänav 16 elanik Kaldi Käosaar pääses hiljutisest varingust õige napilt, sest oli umbes viis minutit enne õnnetust seina juurest mööda astunud ning toimetas varingu ajal mõni meeter eemal kasvuhoones. Müür prantsatas vastu vana kaevu ning kivid lendasid hoovile laiali.
«Stööri leiutis, raisk. Tõmbab tuule alla,» pahandas Käosaar, viidates omal ajal majade projekteerimise taga olnud arhitekt Ülo Stöörile. Kohalikud elanikud kutsuvad isepärase välimusega hooneid Stööri kuldnokapuurideks.
Õnneks oli maja kindlustatud, kuid tülikat asjaajamist on parandamisega omajagu.
Kaldi abikaasa Svetlana Käosaar ütles, et lisaks kuuele tiibadega majale on sel tänaval kuus samalaadse projekti järgi ehitatud maja, millel eenduvaid seinu ei ole. Noid eeskujuks võttes arutasid abikaasad, et oma majal nad murdunud tiiba endisel moel tagasi ei ehita.
«Teeme kuidagi teisiti,» lausus Svetlana Käosaar. «Need tiivad võtavad lihtsalt tuule alla.»
Poolteist nädalat pärast tormi võttis ta lehetoimetusega ühendust ja märkis, et tema isiklikult arhitekti ei süüdista, sest tegu on üksnes loodusõnnetusega.
Naabermaja, Kase tänav 18 elanik Marko Suvisild on sama meelt ja ka tema ei kavatse majast eemale hoidvat seinaosa tagasi ehitada. «See on ohtlik,» tõdes ta.
Maja teist eenduvat seina toestavad praegu kaks metalltuge. Need pani peremees püsti kolm aastat tagasi, kui elektriposte langetanud firma tõmbas kogemata kaasa maja küljes olnud kaabli, mis seina vigastas.
Suvisild nentis, et tema maja kindlustatud ei ole, sest tal on kindlustusega varasemast ebameeldivaid kogemusi. Kui palju tal nüüd tormi tehtud kahju likvideerimisel maksta tuleb, elanik ennustada ei soovinud. «Ei tea. Teen ära, mis vaja teha on.»
Suvisild lisas, et tema teada käidi nõukogude ajal kõnealuseid Kase tänava majasid kui moodsaid ehitisi vaatamas lausa teistest liiduvabariikidest. «Kiideti Stööri, et vaat kus ta on leiutanud,» tähendas Suvisild.
Kase tänav 14 elav Anti Kanepi ütles, et tema maja valmis 1970. aastate lõpul, aga veel enne, kui see päris valmis sai, rebis tormituul ühe välisseina ligi kolmandiku ulatuses küljest.
Kanepi ehitas murdunud seina samal kujul küll tagasi, aga tulevikule mõeldes kinnitas selle ja teise seina läbi hoone ulatuva trossiga. Seda on võimalik ka pingutada.
«Kui trossi poleks pannud, oleks seinad ammu laiali olnud,» arvas ta. «Kuulsin, et naabrid neid otsi enam üles ei ehita, ja minul tekkis soov ka oma maja nukad maha võtta. Maja nagiseb käes, kurat. Mõlemal eenduval välisseinal on praod sees.»
Kanepi pigem pahandas kui küsis, milleks oli neid seinu omal ajal üldse tarvis sedasi tuulte püüdmiseks välja ehitada. Ta nimetas Stööri ja veel üht, nüüdseks meie seast lahkunud arhitekti, kelle nurisünnitis see maja olevat.
Kanepi mäletab, et maju rajasid eri ehitajad – kuidas keegi endale töömehed leidis – aga projekt oli ikkagi samasugune. Samas möönis ta, et praegu on võimatu öelda, kas toona oli varingus süüdi vaid tugev tuul või ka ehituspraak.
Veel märkis Kanepi, et aastaid tagasi seisis tema maja lähedal suur alajaam, mis sealt poolt puhunud tuule justkui kaheks lõikas, kuid nüüd seda kaitset enam pole.
Stöör: kindlustuse küsimus
Kase tänava rahva mainitud arhitekt Ülo Stöör, kuulanud ajakirjaniku vahendusel ära elanike hinnangud, ütles esmalt, et vastuse andmiseks peab ta majad kohapeal üle vaatama.
«Telefoni teel ei anna arst teile retsepti ega ütle ka mina midagi,» tähendas ta läinud nädalal. «Teeme nii, et ootame esmaspäevani ja siis hakkame arutama.»
Kui ajakirjanik temaga päev hiljem ehk teisipäeval ühendust võttis, märkis arhitekt, et ei arhitekt ega ajakirjanik tohiks selles loos emotsionaalselt vahele astuda.
«Me võime tuua omanikule kahju seoses kindlustusega,» sõnas Stöör.
Projekteerimise kohta märkis ta, et töö tehti neli aastakümmet tagasi ja seda ei teinud tema üksi. «See oli Viljandi rajooni ehituse- ja arhitektuuriosakond, kus töötas umbes 30 inimest. See ei olnud eraprojekt,» toonitas ta.
Küsimusele, kuidas tuli omal ajal idee projekteerida Kase tänava majadele eenduvad välisseinad, ja kas siis polnud kartust, et need võivad tugevas tuules ohtlikuks saada, vastas Stöör: «Kuulge, eenduvate välisseintega... Vaadake, 40 aastat on maja seisnud, no võib-olla 38, 39 aastat. Nagu ma ütlesin, see on tehniline probleem. Meie kahekesi – teie ajakirjanikuna ja mina arhitektina – ei tohi sekkuda kindlustamise küsimusse. Kindlustusfirma on arvestanud, et see maja on niipalju amortiseerunud.»
Seda, et esimesel majal oli välissein murdunud juba ehitamise lõpul, kuulis Stöör oma sõnul esimest korda.
«Ma tean, et te kasutate iga minu sõna, et seda lugu maha müüa. Seetõttu ma seda juhtumit ei kommenteeri,» lausus ta ning viis jutu uuesti kindlustuse valdkonda. «Seda küsimust ei lahenda mitte ajaleht, vaid kindlustusfirma. Meie omavahelise aruteluga võime tuua omanikule kahju kindlustushüvitise saamisel.»