Mitu aastat Viljandi varjupaigas elanud segavereline Mõmmik leidis pärast laupäevast telesaadet endale kodu, hoolimata sellest et teda nimetati Eesti inetuimaks koeraks.
Varjupaiga lemmik leidis uue kodu
7. mai 2010, 19:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kodutute loomade varjupaiga juhataja Triinu Priks rääkis saates «Reporter», et Mõmmik on välimuselt hirmus nagu maailma lõpp, aga iseloomult tõeline päike. «Ta on siin kõigi suur lemmik,» kiitis Priks. «Paljud arvavad, et ta on saja-aastane, aga ta pole veel kolmenegi.»
Varjupaiga juhataja jutu järgi oli Mõmmiku endine omanik ühel päeval avastanud, et kõik tema emased koerad on tiined. Peagi oli õuel 20 looma, kes käisid külas hulkumas. «Vald palus, et osa neist endale viiksime,» meenutas Priks. Ülejäänud koerad leidsid ajapikku uue kodu, aga Mõmmik mitte, sest tal olid koonul karvadeta laigud.
Nende tekkimise põhjust uurides käis Triinu Priks koeraga mitme loomaarsti juures. «Leiti, et nahaparasiidid seda ei põhjusta. Vereproovid näitasid, et loomal on kilpnäärmeprobleem. Pärast rohtude saamist olid proovid korras. Päris terve ta pole, aga näeb parem välja.»
Varjupaiga juhataja jutu järgi võitis Mõmmik isemoodi välimusest hoolimata vabatahtlike poolehoiu ning temasse kiindus mitu koerapreilit. «Ta on ääretult sõbralik ja lahe tegelane ning sai suurepäraselt läbi jäneste ja merisigadega. Päeval pidas ta kassimaja juures valvuriametit, ööseks lasime ta kontori juurde sohva peale,» meenutas Triinu Priks.
«Reporteri» saatelõiku nägi Harjumaal Viimsis elav Meeli Kalam. «Mõtlesin, kuidas saab koera kohta öelda, et ta on maailma kõige inetum. Kohapeal selgus, et ta pole üldse inetu,» rääkis ta. Kalami pere jättis hiljuti hüvasti oma spanjeliga, kes elas peaaegu 16-aastaseks, ning nüüd aitab Mõmmik tühja tunnet leevendada.
Meeli Kalam kinnitas, et Mõmmik on väga hea iseloomuga. «Oleme õnnelikud. Meie 11-aastane tütar ripub kogu aeg koeral kaelas. Majas on papagoi ja Mõmmik seisab tihti tema puuri juures, vaatab ja liputab saba,» jutustas ta.
Kassiarmastust pole koer Harjumaale kaasa võtnud. «Kui üks külakass üleeile meie aeda tuli, ajas ta selle haukudes ära. Küllap on tal tekkinud territooriumitunne,» muheles Meeli Kalam.
Meeli Kalam arvas, et varjupaigast lahkumine võis Mõmmikut kurvastada. «Loodan siiski, et ta harjub meil ära,» ütles perenaine. «Pelgan veidi ka Mõmmiku tervise pärast. Läheme kindlasti kontrolli ja vaatame, mida teha annab.»