Et pime aeg ei kujuneks liikluses süngeks

Harry Andresson Foto: Elmo Riig / Sakala

SÜGISESED ILMAD, hämarus ja kiiresti vahelduvad teeolud kohustavad inimesi liikluses olema eriti tähelepanelikud. Igal liiklejal tuleks nüüd mõelda, kas ta on teinud kõik endast sõltuva oma elukeskkonna turvalisemaks muutmiseks. Kas riiete küljes on helkurid? Kas jalgrattal on kõik kohustuslikud tuled ja valgustusallikad? Kas sõiduvõtted vastavad ilmale ja teeoludele?

Sel aastal on Viljandimaal juhtunud 35 inimkannatanutega liiklusõnnetust. Kahes neist kaotas elu kaks inimest. Ainuüksi kergliiklejatega on juhtunud kümme liiklusõnnetust, milles on saanud vigastada kolm jalakäijat ja seitse jalgratturit. Paraku on sel aastal elu kaotanud ka üks mees, kes pimedal ajal ilma helkurita liikudes raskesse õnnetusse sattus.

SAABUNUD SÜGISPIMEDUS nõuab nii linnatänavatel, asulates kui ka maanteel liiklejatelt järjest suuremat teadlikkust halvenenud nähtavusest. Selleks et olla autojuhile nähtav ja pimedal ajal liikluses ellu jääda, on kindlasti vajalik helkur.

Taskupõhjas pikutavast helkurist ei ole aga sombusel ajal suuremat kasu. See peab olema maanteel liikudes kinnitatud paremale poole umbes põlve kõrgusele. Kui liigutakse linnatänavail, kus kõnniteed looklevad kahel pool teed, peaks helkur rippuma teepoolsel küljel.

Helkurita musta tonti märkab autojuht lähitulede valgusvihus 30–40 meetri kauguselt. Lihtne arvutus näitab, et 90 kilomeetrit tunnis liikuv mootorsõiduk läbib sekundis 23–25 meetrit. Nii et on üsna selge, et sellel kiirusel ei jää autojuhil musta kogu märkamise korral õnnetuse vältimiseks ja reageerimiseks enam piisavalt aega.

Küll aga on helkuriga kergliikleja autojuhile lähitulede valgusvihus märgatav vähemalt 150 ja kaugtulede valgusvihus vähemalt 300 meetri kauguselt. Juhile jääb siis küllalt aega, et reageerida ja jalakäijast ohutult mööduda.

Jalgrattaga videvikus või pimedas liiklejail tuleb arvestada, et nende kaherattalisel sõbral peab olema ees valge ja taga punane põlev tuli. Et nad oleksid märgatavad ka külje pealt lähenevatele sõidukitele, tuleks neil kasutada ka kodarahelkureid.

Oma ohutuse suurendamiseks soovitame kergliiklejatel pimedal ja halva nähtavusega ajal suisa helkurvest selga panna. Erksavärvilise vesti kasutamine päevasel ajal muudab kergliiklejad teistele hõlpsasti märgatavaks.

Selleks et turvalisust liikluses veelgi suurendada, peaksid kergliiklejad ja jalgratturid endale taas meelde tuletama liikluses osalemise põhitõed.

Jalgratturina ärge sõitke kunagi vastassuunavööndis – sealt ei oska lähenev sõidukijuht teid oodata. Kasutage alati suunamärguannet, sest autojuhid ei oska teie ootamatuid ja äkilisi manöövreid ette näha. Püüdke vältida teel vingerdamist ja sõbraga kõrvuti sõitmist. Jalgrattur on teiste roolikeerajatega samaväärne juht, kellele kehtivad samad eeskirjad ja kohustused.

Kui olemas on kergliiklustee ja kõnnitee, on igal jalgratturil, jalakäijal ja kohe kindlasti ka lapsekäru lükkaval inimesel ohutum liigelda sellel.

KERGLIIKLEJATEST patustajaid, kes ei hooli teistest liiklejatest ega suvatse end pimedal ajal helkuri, tulede või valgusallikaga varustada, on võimalik liiklusseaduse alusel kuni 40-eurose rahatrahviga elu väärtuse üle järele mõtlema panna.

Neid valgustamata liiklejaid, kes aga tekitavad oma ükskõiksusega liiklusohtliku olukorra, saab karistada kuni 400-eurose trahviga.

Kuiva asfaldi ja kauni päikesega ilmad on otsakorral ning seetõttu peaksid kõik sõidukijuhid üle vaatama oma sõiduvõtted. Suvise sõidustiiliga libedale teele sattudes võib kergesti sõiduki üle kontrolli kaotada.

Igapäevaliikluses saab viimane kui üks meist oma teekonda turvalisemaks muuta, jälgides põhimõtteid, et me ei sõida joobes olekus, sõitma asudes kinnitame oma turvavöö ja palume seda teha ka kaassõitjatel, hoiame normaalset pikivahet, arvestame muutlikke teeolusid ja sõidame väiksema kiirusega.

Neist põhimõtetest kinni pidades näitame, et hoolime iseendast, oma lähedastest ja ka kõigist teistest liiklejatest.

Turvalist liiklemist! Tehke end nähtavaks!