Kuulus lõvi ei pea enam rusuhunniku kõrval tukkuma

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kabel aastal 1996

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Aastaid avanes Kärstna mõisa kabelimäele roninud inimestele suure rändrahnu otsas külitava kuulsa Anrepi lõvi taga üks ütlemata trööstitu ja lootusetu pilt.

Harva, ent siiski juhtub vahel nii, et mõne hea hinge abil saavad endale uue võimaluse ka väga lootusetus olukorras olnud mälestised. Kärstna kabeli juures oli selleks heaks hingeks Külli Kuldkepp.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kunagisest kabelist olid alles üksnes maakividest seinad ja needki olid osalt varisenud. Tundus, et kohe-kohe annavad need aja tungivale pitsitusele järele. Ümberringi lokkas võsa. Mõni kavalam puu oli juhust kasutanud ning kasvama hakanud kunagise hoone seinte vahel.

Tänaseks on pilt tundmatuseni muutunud. Kabeli seinad on korralikult taastatud, aknad klaasitud ja tõhus uks ette pandud. Kuulu järgi üsna karmiks kujunevale talvele saab kabel üle pikkade aastate vastu minna korraliku katuse all.

Kõik see sai teoks tänu ühele tragile noorele naisele.

Oma aja meistritöö

Külli Kuldkepp ostis endale 2006. aastal Kärstnas suvekodu ning sai kinnistuga kaasa terve kunstimälestise: mõisnike kalmistu, Anrepi lõvi ning pargi kõrval üsna lootusetu staadiumini lagunenud kabeli, kus kõik puitkonstruktsioonid olid sisse varisenud ja mille lagunenud müüride vahel kohisesid juba päris jämedad puud.

«Olukord ei olnud just kiita, kuid midagi sellist siin ka ei juhtunud, mis oleks mul motivatsiooni maha jahutanud,» ütleb Külli Kuldkepp rõõmsalt ja rõhutab, et kõike on taastatud kirega.

Miks aga võttis siis üks Suure-Jaani kandist pärit ja viimased paarkümmend aastat Tallinnas elanud naine endale kaela säärase koorma?

«Ma leidsin selle koha juhuslikult internetist, kui otsisin endale sobivat maakodu,» räägib ta. «Tegelikult ma armusin hoopis sellesse talusse. Kui ma siin esimest korda ühel veebruarikuu päeval seisin, oli täpselt selline tunne, nagu ma oleks vanaema juurde tulnud. Mu vanaemal oli ka suur talukoht. Isegi päike tõusis siin samast nurgast.»

Kabelimäel on alati palju lund olnud, ikka kõvasti rohkem kui ümbruskonnas. Kord oli juhtunud, et viimane lumi kadus kabeli räästa alt alles 10. juunil. Kui Külli Kuldkepi esimesel Kärstna-aastal varemed viimaks tohutu lumekuhja alt välja sulasid, lõi noorel naisel pildi klaariks: sellest saab tema eluprojekt.

«Oli kohe selge, et lihtsalt müüride katmisest ei piisa, ja kui asi juba ette võtta, siis nii, et saaks ikka lõpuni restaureeritud,» meenutab ta.

Kolme aasta pärast sai projekt kokku ja siis läks kõik juba riburada pidi edasi. «Otsisin ise muinsuskaitse litsentsiga ehitajad.»

Praegu on restaureerimistöödeks kulunud ligi 42 000 eurot, sellest lõviosa on muinsuskaitseameti eraldatud toetus ning oma osa on andnud ka Tarvastu vald. Kogu raha on läinud tööde tegijaile. 2009. aastal koostas osaühing ARC Projekt projekti, 2010. aastal restaureeris aktsiaselts Tarvest seinad ning aastatel 2011–2013 tegeles osaühing Novabild katusepaneku, akende, uste ja trellide paigalduse ning fassaaditöödega.

Vanemad olid Külli Kuldkeppi kasvatanud selles vaimus, et inimeste viimseid puhkepaiku tuleb au sees hoida. Siiski kartsid tuttavad, et tema vaimse tervisega on midagi lahti, kui kuulsid vana kabeli taastamise plaanidest ja said viimaks aru, et ta võtabki selle päriselt ette.

«Anrepid on seda väärt küll, et nende mälestus siin säiliks,» leiab Külli Kuldkepp. «Ja ma poleks saanud kindlasti siin kõrval elada ning päevast päeva vaadata, kuidas kabel mu kõrval laguneb ja seda rüüstamas käiakse.»

Varemetest sai hoone

«Mõnikord on lootusetus olukorras mälestised saanud endale uue elu,» nendib Viljandimaa muinsuskaitseinspektor Anne Kivi sügava rahuloluga. «Kärstnaski on juhtunud tõeline ime: varemetest on saanud jälle hoone. On ikka lausa uskumatu, et mõni aasta tagasi kasvasid kabelis sees päris suured puud.»

Lisaks on koristatud ümbrust: maha on võetud ohtlikke puid ja hulgaliselt võsa, kalmistu on korralikult niidetud ja lilligi istutatud. Kivi ei salga, et selliste omanikega oleks tema töö suisa lust ja lillepidu. Teatavasti lasub mälestiste omanikel küll seadusega pandud kohustus neid korras hoida, ent restaureerimist ja konserveerimist neilt ei nõuta.

«Kogu kabel ja selle ümbrus on väga olulised, sest nad kõnelevad ju selle piirkonna ajaloost,» seletab Kivi. «Pealegi on Kärstnas tänaseni säilinud uhke mõis, kus praegu tegutseb kool. Enamasti oli mõisate juures ka mõisnike pere kalmistu ja need kannavad samuti mõisakultuuri. Kalmistu juurde rajati imekaunis allee, mis läks mõisa südamest kuni kabelini välja.»

Peale kabeli on Kärstnasse rajatud ka võimsad kiviaiad ning sild. «Ehitisena on ta oma aja meistritöö,» kiidab Kivi. «Tänapäeva restauraatorite kiituseks tuleb öelda, et nad on oma tööga hästi hakkama saanud.»

Aare ja põlevad puhvaikad

Kärstna kabel on kohalikele märgilise tähendusega, selles pole vähimatki kahtlust. Külli Kuldkepil tuleb tihti vastu võtta inimesi, kes toovad külakostiks kaasa vanu lugusid.

Selle kabeli müüride vahelt on läbi aegade varandust otsitud. Hiljuti käis kohta uudistamas üks kohalik vanem mees, kes meenutas, kuidas temagi oli poisipõlves koos sõpradega aaret jahtinud. Peale kirstulaudade ei olnud nad aga midagi leidnud.

Pajatatud on sedagi, kuidas viimase suure sõja ajal käidi suuskadega vaatamas sinnasamma lähedale allakukkunud sõjalennukit. Kärsanud puhvaikasid olnud kõik kohad täis, külarahvas aga tassinud lennukiosi jõudumööda minema – küll majapidamises ikka ära kulub.

«See on kohalikule ja isegi kaugemale rahvale oluline paik Mulgimaal,» on Külli Kuldkepp veendunud. «Ühel suvepäeval sõitis siia jalgrattaga kohale üks eakas mees Tõrvast. Ta rääkis, et on siin kandis varemgi käinud, aga lõvi juurde millegipärast pole jõudnud. Siis lõpuks nägi ta ka lõvi ära.»

Tagasi üles