Käppadega masti otsa roniv elektrik toob valguse tagasi

Sigrid Koorep
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elektrik Rein Hiob vallutab ühe elektrimasti teise järel, et uutel postidel taas elektriliini juhtmed isolaatorite külge kinnitada. Puust posti otsa ronimiseks on tal spetsiaalsed rauad, mille abil mees hõlpsasti kõlks ja kõlks ülespoole tööd tegema ronib.
Elektrik Rein Hiob vallutab ühe elektrimasti teise järel, et uutel postidel taas elektriliini juhtmed isolaatorite külge kinnitada. Puust posti otsa ronimiseks on tal spetsiaalsed rauad, mille abil mees hõlpsasti kõlks ja kõlks ülespoole tööd tegema ronib. Foto: Elmo Riig / Sakala

Neli ringi ümber isolaatori ja otste peale ka natuke, mõõtis elektrik välja kolm juppi alumiiniumtraati. Seejärel kinnitas ta traadivitsad vöö vahele ja ronis orava kergusega 12-meetrise elektrimasti otsa.

Mast oli uus. Päev varem paigaldatud. Mõnikümmend meetrit eemal olid kuused liinidele kukkunud ja need omakorda kolm betoonist elektriposti tükkideks tõmmanud. Nüüd on postide saatuseks utiil. Hiljem võetakse sõrestik välja ja materjal läheb taastootmisse.

Käsil on keskpinge

Möödunud tuulisel esmaspäeval kaevas elektrikute brigaad uued postid Pirmastu külas maasse. Eile algas nende päev juba kell pool viis hommikul. Niipea kui valgeks läks, sõitis brigaad objektile, et seal uutele postidele liinid kinnitada, neid pingutada ja vool tarbijatele tagasi anda.

Ega see töö aktsiaseltsi Empower õhuliinimontööri Rein Hiobi sõnul niipea lõpe. «Nädal aega tuleb kindlasti käia,» lausus ta. «Madala peale pole ju keegi läinud veel. Praegu on keskpingeliinid põhiline, nendega saab enamik rahvast elektri tagasi.»

Osaühingu Elektrilevi ehitusprojektide juht Rene Taimsaare lisas, et muidugi tahaks kiiremini kui nädalaga hakkama saada, kuid praeguseks pole veel kogu maht teada. «Brigaadid on kogu aeg väljas ja otsivad rikkeid.»

Ühe posti otsast teise

Rein Hiob on elektrik olnud 1969. aastast ja seekordne torm on üks kõvemaid, mis tema tööaja jooksul on olnud. «Igal aastal käib mõni hoog üle, aga et kõik linnast väljuvad liinid maas oleks olnud, seda ei tea. Tulin ühe posti otsast ja lähen järgmise otsa,» rääkis ta.

Brigaadis on kolm liiget ja rohkem käehoidjaid meeste kinnitusel vaja polegi.

53 kõlksu ja Hiob oli elektrimasti otsas. «Just nagu karukäpad,» viitas ta 12 meetri kõrgusel ronimisraudadele, mis ta jalgu puidu küljes kinni hoidsid. «Karu võtab ka hellalt ümbert kinni, aga lahti enam ei lase.»

Alumiiniumtraadil, millega liine jätkatakse, on teraskiud sees, siis on see tugevam. Alumiinium üksi venib välja.

Hommikul tööd alustanud brigaad lootis, et lõunaks on Pirmastu liinidega korras. Õigupoolest oli lugu kehv, sest mastid olid seal katki ja liinid puntras.

«Kaheksa postivahet on maas ja juhtmed segamini kõik,» täpsustas Hiob.

Kui puu on liinidele kukkunud, aga juhtmed terveks jätnud, lasevad elektrikud puu pealt ära ja vool tuleb tagasi.

Hoia kinni ja lase lahti

Kui ühe postiga on korras, siirduti teise juurde. Karjääri pool, metsasihi lõpus oli näha veel järgmistki meest masti otsas nokitsemas. Kolmeliikmeline brigaad asus aga liine pingutama hoopis lähemal.

«Poiss, lase mind nüüd üles!» hõikas Rein Hiob, kui oli tõstukikorvi astunud. Poiss ongi poiss. Nii vanemad paarimehed Rein Hiob ja Udo Raidsalu nooremat tõstukijuhti kutsuvad.

«Lähemale, lähemale!» õpetas õhuliinimontöör üleval tõstukikorvis kõikudes. «Veel lähemale. Voh, nüüd on hea!»

Hiob paigas, hakkasid poiss ja paarimees ühte liinijuhet lõdvendama.

«Esiti lasevad pinget lõdvemaks ühes juhtmes, teised juhtmed jäävad hoidma. Siis viivad esimese juhtme üles ja kinnitavad ära ning võtavad järgmise teiselt poolt,» selgitas Rene Taimsaare. Seda tuleb teha kokku kuus korda, sest liinijuhtmeid peab kolmele isolaatorile seadma ja pingutama mõlemalt poolt.

«Oo. Hoia nüüd!» hüüdis liini jõust mõnikümmend sentimeetrit kaldu vajunud masti kõrval tõstukikorvis Hiob. Poiss ja Raidsalu tõmbasid maapinnalt nööriga jõuõlga tasakaalu, seni kuni posti otsas olija kinnitust seadis. «Lase nüüd lahti... Ei, veel. Nüüd lase.»

Esimene liin sai pingule ja Raidsalu asus järgmisele tõmmitsaid külge seadma, et see sobivaks lõdvendatud pingega Hiobile üles saata.

«Pane kohe paar meetrit kaugemale,» kostsid ülevalt õpetussõnad, kuhu tõmmitsad kinnitada. «Jah, seal on väga hästi. Saada nüüd üles!»

Alumised asusid uuesti teisele poole posti jõuõlga tasakaalu sikutama.

«Ei, ma ei saa seda kätte, kaugel vähe. Laske lahti!» tähendas ülemine. «Anna ligemale. Võta kohe kolm meetrit lähemale ja siis anna juhe uuesti üles.»

Kolm meetrit, mida paarimees tahtis, oli Raidsalu meelest liiast. Ta päris, kas vähemast ei piisa. Kompromiss saadi kahe meetri peale.

Pinguti sai paika ja liin uuesti mastitipu poole teele saadetud. «Sina hoia sealt ja poiss, lase nüüd lahti posti ümbert!» hüüdis Hiob uuesti. Seekord õnnestus. Liinijuhe sai paika ja pingutatud. Nüüd ootas sama tegevus veel kahel korral.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles