Urmas Paet: jutt käib ainult piirijoonest. Punkt!

Urmas Paet Foto: Liis Treimann / Postimees

Kõik märgid näitavad, et Eesti ja Venemaa sõlmivad peagi – taas – piirilepingu.

Kui 2005. aastal allkirjad saanud, kuid napilt enne jõustumist prügikasti lennanud samasisuline dokument andis võimaluse Eesti riigi õiguslikku järjepidevust puudutavateks tõlgendusteks, siis uues versioonis on selline oht välisminister Urmas Paeti hinnangul kaotatud.

Hiljuti jooksis ajakirjandusest läbi uudis, et Venemaa president Vladimir Putin andis korralduse Eestiga piirilepe allkirjastada. Urmas Paet, millal ja kus tseremoonia aset leiab?

Me pole aega ja kohta veel Vene poolega kokku leppinud. Nii kui need saavad selgeks, teavitame kohe ka laiemat avalikkust.

Aga kas umbkaudne ajaline perspektiiv on selge? On see nädal? Kuu? Aasta?

Nädala jooksul kindlasti mitte. Muud ma ei oska praegu öelda. Spekuleerimisel pole väga mõtet.

Kui vaadata tagasi piirikõnelustele läbi kahe kümnendi, on tegu olnud võrdlemisi vaevalise protsessiga. Selles valguses tundub, et leppe viimane versioon valmis justkui õlitatult. Mis kahe riigi suhetes muutus, et asjad tänavu ootamatult kiiresti laabuma hakkasid?

No ma ei tea, mina ei ütleks, et see on olnud kiire ja ootamatu. Mäletatavasti kirjutati leppe eelmine versioon alla juba 2005. aastal ja Eesti parlament jõudis selle ka ratifitseerida. Sellest on möödas enam kui kaheksa aastat, mida vahest ei saa pidada väga kiireks protsessiks.

Ja kui vaadata viimaseid konsultatsioone, mis Eesti ja Vene välisministeeriumi vahel toimusid pärast seda, kui kõik meie riigikogu fraktsioonid olid sellise ettepaneku valitsusele teinud, siis need kestsid ka umbes kaheksa kuud. Nii et kokkuvõttes ei ole siin olnud midagi väga kiiret.

Arvestades asjaolu, et praeguse kontrolljoone kinnitamine riigipiiriks kinnistab juriidiliselt ajaloolise ebaõigluse, mille käigus Eestilt arvestatav tükk territooriumi ära varastati, ei saa jätta küsimata: miks meil seda üldse vaja on? Miks ei võiks jätkata nii nagu seni?

Riigipiiri kulgemiskoha osas jõuti sisuliselt lõpliku järelduseni juba 1990. aastate keskel ehk ligi 20 aastata tagasi. See on piisavalt pikk aeg, et protsess lõpule viia ja riigipiir ka õiguslikult fikseerida.

Jah, muidugi leidub inimesi, kelle arvates peaks Eesti ootama ja lootma, et äkki kunagi midagi muutub ning meil tekib võimalus piir panna mingisse teise kohta, kui see on praegu. Mina ei pea seda reaalseks. Kui võrrelda Euroopa poliitilist kaarti enne Teist maailmasõda ja pärast seda, leidub seal täielikult kattuvaid piire väga vähe. Muudatusi on toimunud viimase 80 aasta jooksul igal pool ja Eesti käekäik pole ainulaadne. Vaadake kas või seda, milline oli Soome-Vene piir enne Teist maailmasõda ja milline on see praegu.

Kokkuvõttes on ikkagi mõlemad pooled huvitatud sellest, et riigipiir saaks fikseeritud. Olukord, kus meil on kontrolljoon, sisaldab ebamäärasust. Igal juhul on mõttekam, kui piir on üheselt paigas, nii nagu see on enamikul riikidel. Arvestades kõikvõimalikke rahvusvahelise elu arenguid, olen veendunud, et mida vähem meil on Venemaaga suuri lahtisi küsimusi, seda parem.

Mida kasulikku on meil praktilises mõttes loota?

Esiteks korrigeerime koos piiri fikseerimisega selle joont nii, et see oleks mõistlikum. Kaovad niisugused ebaloogilised kohad nagu niinimetatud Saatse saabas, kus praegu tuleb autoga sõites kaks korda läbida Venemaa kontrolli all olevat ala. Sellise olukorra püsimine poleks kindlasti mõistlik.

Teiseks on piirivalvel selgem tegutseda õiguslikult fikseeritud riigipiiril, mitte kontrolljoonel. Näiteks Peipsi järvele tuleks piir märkida senisest paremini, et kalamehed ei eksiks valele poolele ega satuks seetõttu probleemidega silmitsi. Seni on piiri mahamärkimine oodanud selgelt piirilepingu taga.

Need aspektid on tuntavad piiri ääres ja puudutavad vahetult üsna väikest ringi inimesi. Aga kas leppest võiks olla kasu ka laiemalt? Kas see võiks kahe riigi suhteid pikemas perspektiivis paremaks muuta?

Ma ei usu, et puhtalt piirileppest võiks sündida mingi olemuslik muutus. Samas väidan, et Eesti ja Venemaa suhetel ei ole ka praegu midagi väga viga: enamikus aspektides tuleme toime normaalselt. Vaadates näiteks majandussuhteid, mis on väga oluline indikaator, siis on Venemaa meile olulisuselt kolmas väliskaubanduspartner. See näitab, et läbikäimine on tihe.

Samuti on Eestis käivate Vene turistide hulk aasta-aastalt jõudsalt kasvanud. Seegi on ilmekas näitaja.

Peamine murekoht on endiselt kõrgema tasandi poliitiliste juhtide kontaktide vähesus või õigemini nende puudumine. Selle põhjus seisneb kardinaalselt erinevas vaates sellele, mis XX sajandil Euroopas toimus.

Miks Toomas Hendrik Ilvesel ja Vladimir Putinil on XX sajandile erinev vaade, kui Sauli Niinistö ja Vladimir Putini vaated näikse suuresti kattuvat? Vähemalt võiks seda järeldada sellest, et Soome riigipeaga kohtumiseks ei näe Venemaa president takistusi.

Oluline tegur on see, et hoolimata Teise maailmasõja ajal saadud traumast jätkas Soome ikkagi iseseisva riigina. Seetõttu ei tekkinud nende vaadete vahel olemuslikku vastuolu. Eesti kahjuks okupeeriti ning see annabki aluse erinevale vaatele. Selles osas, mis meiega 1940. aastal juhtus, on Eesti ja Venemaa kahjuks ikka veel eriarvamusel.

Kui palju on välisministeeriumis hirmu, et piirilepingu allkirjastamine toob Eestis kaasa mingi protestilaine? Need, kelle arvates ei tohiks Eesti ajaloolist ülekohut vaikimisi alla neelata, ei ole ju kuhugi kadunud.

Teie küsimus on nüüd sellises võtmes, nagu oleks tegu uue teemaga. Tuletan veel kord meelde, et põhimõtteliselt võiks piirilepe sellisel kujul olla jõus juba kaheksa aastat. Samas oleme teksti lisanud ühe lause, mida seal 2005. aastal ei olnud. See ütleb selgelt, et piirilepped käsitlevad ainult piirijoone kulgemisega seotud küsimusi. Eelmisel korral tekkisid teadupärast igasugused tõlgendused (Eesti riigi – toimetus) õigusliku järjepidevuse kohta. Nüüd on väga selgelt kirjas: jutt käib ainult piirijoonest. Punkt!

Pole mõtet külvata ebakindlust õigusliku järjepidevuse või millegi muu suhtes. Ma ei saa sellisest tegevusest aru. Eesti Vabariik sündis 1918. aastal – nii oli, on ja jääb. Seda ei saa mingil juhul keegi kuskilt kõrvalt kahtluse alla seada.

Kas Eestil on üldse kunagi olnud kas või teoreetiline võimalus Setumaa taas üheks liita ning ka Narva-tagused alad tagasi saada?

Olen uurinud piirikõneluste ajalugu ja minul küll pole tekkinud muljet, et kunagi oleks reaalne olnud mingi muu variant kui praegune.

Millal Venemaa saavutab Euroopa Liidu, sealhulgas Eestiga viisavabaduse?

Selleks kulub arvatavasti veel mitu head aastat. Otsustavaks saavad ikkagi arengud Venemaal endas: nii tehnilised küsimused kui laiem poliitiline õhustik. Seega ma ei näe, et viisavabadus võiks tulla lähiajal. Ja Eesti-Vene piirileppe sõlmimine pole sellega kuidagi seotud.

Aga kui kõik tingimused saavad täidetud, siis küllap ka viisavabadusleping ükskord tuleb. Selleks on vaja näiteks immigratsiooni ja kuritegevuse riskid minimaliseerida ning luua laiem soodne poliitiline kontekst.

Olles näinud, kuidas Venemaa on kasutanud seni oma passe ja viisavabaduse küsimust poliitilise instrumendina, ei pea ma küll võimalikuks, et lepime Venemaaga viisavabaduses kokku enne, kui me oleme seda teinud Ukraina, Moldova ja Gruusiaga.

Millises suunas Venemaa välispoliitilised hoiakud praegu arenevad?

Häda on selles, et arenguid õieti polegi. Läänevaenulik hoiak on seal pool püsinud juba väga pikalt. Kui Venemaa näeb NATO-t endiselt endale vaenuliku organisatsioonina, siis meie poolt vaadatuna pole NATO mingil juhul ründeallianss.

Lisaks eksisteerib selge käitumiserinevus suhtlemisel Ukraina, Moldova, Gruusia ja teiste selle regiooni riikidega. Euroopa Liit on kindlalt seisukohal, et iga riik peab saama ise oma tulevikku valida ja mida rohkem on demokraatlikke õigusriike, seda toredam kõigile.

Venemaa seevastu näeb, kuidas Euroopa Liit tema mängumaale trügib. See kindlasti on element, mis meie suhteid häirib.

Kas Eerik-Niiles Krossi tagaotsimiskuulutuse ilmumine Interpoli kodulehele päev enne siinseid kohalikke valimisi mõjutas kuidagi ka välisministeeriumi tööd?

Mitte otseselt. Sellega tegelevad sise- ja justiitsministeeriumi allasutused.

Aga kas te näete selles sündmuses mingit välispoliitilist aspekti?

See on seal kindlasti olemas. Eesti õiguskaitseorganid on kõnealuse teema uurimisel pakkunud korduvalt koostööd, kuid Venemaa on eelistanud asju ajada Interpoli kaudu.

LÄBIRÄÄKIMISED

Eesti-Vene piiri üle on vahelduva eduga läbi räägitud enam kui kaks kümnendit.

• 1992. aasta kevadel võeti küsimus jutuks koos Vene vägede väljaviimist, sotsiaal- ja humanitaarküsimusi ning majandust puudutavate teemadega.

• 1994. aastal teatas peaminister Andres Tarand, et Tartu rahuleping ei pea olema ainus Eesti riigipiire määrav dokument.

• 1996. aasta jaanuaris andis Eesti valitsus korralduse moodustada piiriläbirääkimiste pidamiseks delegatsioon. Sama aasta oktoobris kirjutati alla piirilepingu kooskõlastatud projektile, milles Eesti ei nõudnud Tartu rahulepingu mainimist.

• 2005. aasta 18. mail kirjutasid välisministrid Urmas Paet ja Sergei Lavrov Moskvas piirilepingutele alla. Veidi hiljem võttis Venemaa oma allkirja sümboolselt tagasi protestiks selle vastu, et Eesti riigikogu oli lisanud dokumenti ratifitseerides sellele Tartu rahu kehtivust rõhutava preambuli.

Allikas: rahvusvaheliste kaitseuuringute keskus