Noor pere kolis pealinna melust kodutalu rahulikku rüppe

Diana Purga usub, et mõnusas keldris on tore talve veeta õuntel, kurkidel, mahladel ja moosidel, kahest nahkhiirest rääkimata. Foto: Elmo Riig / Sakala

Diana ja Joel Purga olid oma elu sisse seadnud Tallinnas, aga pisiperet planeerides taipasid nad, et mõistlikum on tagasi kodukanti kolida.

«Leidsime, et Tallinn pole laste kasvamiseks päris õige koht,» räägib Diana Purga. «Esmalt otsisime uut elamist Harjumaal, siis leidsime, et selline paik on kodukandis olemas.»

Suur elumuutus

Diana Purga Vastemõisa lähedal asuvas kodutalus, mille vanemad olid kinkelepinguga tema nimele vormistanud, olid noored suviti ja nädalavahetustel toimetanud ka varem. 2007. aastal näiteks sai vanast laudast-küünist uute sarikate ja laastukatusega garaaž, mille üks osa on panipaik.

Päriselt maale elama koliti 2008. aastal ja siis andsid nad hoonete taastamisele sisse kõvema vungi.

Põhjalik renoveerimistöö võeti ette 1992. aastal valminud elumajas. Kunagi arhitekt Ülo Stööri projekteeritud hoonel vahetati katus ja põrandad, juurdeehitisena kerkis katlamaja. Samal aastal sündis tütar Lenna, kaks aastat hiljem poeg Holger.

1919. aastast õuel seisnud suur rehielamu, mis oli olnud Kadaka asundustalu algusaegadel elamise keskpunkt, otsustati lammutada, sest oli lootusetult lagunenud. Seejärel taastati omaaegne kuivatihoone, kus nüüd on leivaahjuga kamin ja kaks suvetuba. «Kaminamaja maakiviseinu taastasime päris pikalt,» nendib perenaine.

Nahkhiirte koda

Riburada pidi on korda tehtud muudki hooned. Vanal viljaaidal vahetati alumised mädanenud palgid ja sellest sai suitsusaun, mis veeti tiigi juurde. Muu hulgas kasutatakse seda suitsuribi küpsetamiseks ning terrassil pakub lusti tünni­saun.

1928. aastal ehitatud maakivikelder kaeti murukatusega, erosiooni vältimiseks ehk mulla kinnistamiseks kasutati seejuures kookoskiumatte. «Varem oli kelder pime ja sünge koht. Nüüd on see hästi mõnus valge ja ruumikas,» ütleb perenaine.  Omalaadses sviidis on kodu leidnud ka kaks nahkhiirt.

Veel on Kadaka talus plaanis laudaasemele rajada väliköök ja istumiskoht.

Koduümbruse kujundamisel on Diana Purgal marjaks kulunud omandatud haridus –  2006. aastal lõpetas ta maaülikoolis maastikukaitse ja -hoolduse eriala. «Pean tähtsaks lihtsust ja puhtust,» rõhutab ta. Alles on jäetud osa vanu õunapuid ja marjapõõsaid, ent lisandunud on muru ja avarust.

Haljastuses on tähtsal kohal okasvormid ja kõrrelised ning peenardes kivid. See on kooslus, mis tagab kauni vaatepildi ka talvel. Just kõrrelisi nimetab aednik oma lemmikuks. Samuti võib aias kohata sõnajalgu, hostasid, rododendroneid ja vanast taluajast pärit pojenge, enelat, põis­enelat ning lumepalli- ja jasmiinipõõsaid. Oma koht on köögiviljaaial.

Ema ja vend aitavad

«Talus elavad veel minu ema ja vend Talis. Ka nende panus on olnud väga suur. Ema hobiks on lillepeenrad – mina algul neid eriti ei tahtnud. Roosipeenra rajasime aga koos, sest mu ämm ilmus ühel heal päeval kaheksa istikuga ukse taha,» kõneleb Diana Purga ning tunnistab, et nüüd on ta peenardega väga rahul.

19-aastane Talis on vaimse puudega, aga ääretult tubli noormees. Tänavu lõpetas ta Tartus Maarja kooli ning nüüd õpib Räpina aianduskoolis, mis jagab haridust ka Maarja külas puudega noortele. «Seal saavad nad kätt harjutada aianduse, käsitöö, keraamika ja puutöö vallas,» tähendab Diana Purga.

Talis on ka kodus alati hakkaja: lükkab käru või teeb muud füüsilist tööd. «Iga töö jaoks on meil oma inimene välja kujunenud, aga kedagi ei sunnita – kõik toimetavad rõõmsasti omal tahtel,» tõdeb perenaine.

Kõige krooniks pälvis Kadaka talu mullu valla kauni kodu preemia maakodude arvestuses ning tänavu tuli juba maakonna tiitel. «Suvel viibisime Räpina aianduskoolis, kus kodukaunistamise liikumise patroon president Toomas Hendrik Ilves kõigi maakondade parimaid meeles pidas,» rõõmustab Diana Purga ning lisab: «Kodu on ju alles pooleli. Seega tuli võit väga suure üllatusena ja oli äärmiselt meeldiv tunnustus.»

Kährikud ja rebased

Metsa serval paiknevat majapidamist käivad tihti uudistamas loomad. «Kui tänavu õunad ja pirnid valmisid, märkasime, et neid oli näritud ja kõrvale tekkisid rebaste ja kährikute junnid. Tagatipuks jaurasid nad öösiti omavahel. Kährikutel on spetsiifiline, eriliselt ebameeldiv kile hääl. Et rahu saada, tuli viimaks jahimehed appi kutsuda,» jutustab Diana Purga. «Varem oli meil koer. Küll hästi sõbralik, aga metsloomad nii jultunud ei olnud. Nüüd tuleb uus võtta.»

Ehk on koerast abi ka kitsede ja jäneste talitsemisel: nood kipuvad noori viljapuid kahjustama ning mehemoodi okasvormidegagi maiustama.

Nagu Diana Purga ütleb, oli neil algul Kadaka talus üks hiiglama tohuvapohu, aga ajapikku on sellest saamas unistuste kodu. Eriline rõõm on tal lastest, kel on seal voli vabalt ringi joosta. Liiati on nende päralt vahva mänguväljak, kus kõige muu hulgas on batuut, mis on ettevaatuse mõttes maasse kaevatud. Pere nooremad liikmed käivad lasteaias paari kilomeetri kaugusel Vastemõisas, mis on ema meelest väga mõnus koht.

«Abikaasa Joeliga moodustame suurepärase tandemi. Tema unistab suurelt ja tahab kõike mastaapselt ette võtta. Mina olen see, kes pidurit tõmbab ja vahel teda maa peale tagasi toob,» naerab naine.

ARVAMUS

TÕNU AAVASALU,
Suure-Jaani vallavanem

On tore, et Joel ja Diana Purga meie valda kolisid. Nad tegutsevad ettevõtluses ning osalevad küla- ja seltsielus. Kahtlemata on omavalitsustel selliste perede maale meelitamiseks ja seal hoidmiseks mõistlik teha ponnistusi. Lastele peavad olema kättesaadavad kvaliteetne haridus ja võimalused osaleda huvitegevuses. Praegu on paljudes piirkondades mobiililevi ja internetiühendus väga viletsad, see mure on tarvis lahendada. Teiseks peavad juurdepääsuteed, vesi ja kanalisatsioon korda saama.

Kui need tingimused muutuksid linna omadega võrreldavaks, tuleks maale rohkem noori peresid, sest seal on rahulikum ja meeldivam elukeskkond.