Tiiu Männiste: Riigigümnaasium ja elukestev õpe

Tiiu Männiste Foto: Elmo Riig / Sakala

UUTE OSKUSTE ja teadmiste omandamise jätkamine kohe pärast kõrgkooli on saamas täiesti tavapäraseks — sedavõrd kiired on muutused meie ümber.

Eestis toimetab elukestva õppe alal tuhatkond koolitajat. Kas praegused maakondade koolivõrgu korrastajad on oma piirkonna elukestva õppe võrgustiku ja võimalustega kursis? Kas üldhariduse koolivõrgu korrastamise tuhinas osatakse märgata valdkonda, milles leiavad samuti aset radikaalsed muudatused?

Seda, kuidas on elukestev õpe mõjutanud majandust ja haridussüsteemi, on veel vähe uuritud. Enamik uuringuid tutvustab vaid eri eas täiskasvanute hariduses osalemist, koolitusvajadusi ja rahulolu. Need on valdkonnad, mis räägivad elukestva õppe välistest külgedest. Vähe on räägitud elukestva õppe ideede taustast ja sisust.

Kõnealuseid ideid arendati Euroopas juba 1960.-1970. aastatel. 1970. aastate lõpul formeerus kaks elukestva õppe ideelist suunda: üks neist kui inimarengu ressurss ja teine kui majandusressurss. Eestisse jõudis elukestva õppe idee koos turumajandusega 1990. aastate algul. Seniajani pole aga selge, milline suund siin valiti. Vahel tundub see olevat üks, vahel teine.

Julgen väita, et elukestev õpe toimib siinmail vaid välise, korraldusliku vormina ja sisuni polegi veel jõutud. See valdkond paisati lihtsalt vabaturu stiihia lainetesse, mistõttu oli ta sunnitud end ise reguleerima ja korraldama.

Säärane olukord ei soosinud kvaliteediga tegelemist, sest kogu aur läks süsteemi püstihoidmisele. Ometi on see valdkond toiminud elujõulisena. Ja mis kõige huvitavam: sellel isereguleeruval ja väga erineva tasemega süsteemil on olnud üsna tuntav mõju Eesti tasemeharidusele.

ELUKESTEV õpe — see on demokraatlik ja vaba vaim, võimaluste paljusus, mis ülereguleeritud süsteemides kipub kustuma. See vaim on tunginud ka akadeemilise kõrghariduse ja kutsehariduse õppekorraldusse. Selle tulemusena toimub eri haridustasemete lõimumine, mis omakorda on muutnud ka formaalhariduse õppekorralduse operatiivsemaks ja paindlikumaks.

Elukestva õppe vaimu kiiret levimist soodustavad interaktiivne meedia ja teised uued tehnoloogilised rakendused. Näiteks reaalajas toimuvad virtuaalkursused kolmedimensioonilises (3D) veebikeskkonnas on kasutusele võetud just tänu elukestva õppe korraldajatele.

Seda üsna ähmaste piiridega süsteemi hoiab õiguslikult koos ainult täiskasvanute koolituse seadus, mis on pärit 1990. aastate algusest. See määratleb aga üksnes täiskasvanuhariduse valdkonnad ja õppijate õigused. 2010. aasta algusest on päevakorral selle seaduse muutmine, et korrastada täiskasvanute koolitajate turgu ja koolituste kvaliteeti.

See meeletu mitmekesisus, mis elukestva õppe väljal valitseb, vajab tõepoolest süstematiseerimist, kuid loodame, et korrastamise käigus ei kao elukestva õppe positiivne ja muutustele avatud vaim.

JÄLGIDES HILJUTI alanud Viljandi riigigümnaasiumi ellukutsumise protsessi, võib esmapilgul täheldada kodanikuühiskonnale omast usinat osalust ja demokraatlikku vaimu, nagu mainiti ka ühes hiljutises «Sakala» juhtkirjas.

Kahe ja poole kuu jooksul «Sakalas» avaldatud poolesajast artiklist ja kahest tuhandest kommentaarist hoolimata julgen aga väita, et siin on tegemist võltsosalusega. See on juhtum, kus valdkonda esindavale osapoolele ja huvigrupile antakse küll sõna, kuid tegelikult puudub neil võimalus otsust mõjutada.

Ilmekalt demonstreerivad seda «Sakala» esikülgedel avaldatud fotod, kus ühel pool on riigigümnaasiumi vastu tõusnud gümnasistide kätemeri ja teisal riigigümnaasiumi otsuse poolt hääletanud volikogu liikmete käed.

Viljandi riigigümnaasiumi teema intrigeerivaim osa ongi selle ootamatu infoväli. Kogu debatt toimus virtuaalselt, ajalehe online-arvamusplatsil.

Väljaspool veebilahingut leidis aset vaid mõni üksik linnavalitsejate formaalne kohtumine huvigruppidega. Suur osa gümnaasiumi teemale kaasaelajaid, kurtjaid ja diskuteerijad jäi varju anonüümsete kommentaaride kaevikutesse. Lahinguplatsil toimetasid vaid otsustajad.

KOGU PROTSESSI juures on märgilise tähendusega, et üleriigilist aktsiooni alustati Viljandis. Seetõttu tekib kiusatus võrrelda seda protsessi sajaviiekümne aasta taguse Aleksandrikooli liikumisega, mis algas samuti siit kandist.

Paistu koolmeister Jaan Adamson käis esialgu välja kihelkonnakoolist natuke kõrgema tasemega kooli loomise idee. Lõpuks arendati idee edasi eestikeelse reaalkoolini, kust oleks võimalik jõuda ülikooli.

Kooli kava saavutas enneolematu populaarsuse ja kogus palju toetajaid. Kooli ideest 1860. aastate algul kuni selle avamiseni 1888. aastal kulus siiski paar aastakümmet. Selle aja jooksul olid mitmed asjaosalised suutnud tülli minna ning planeeritud eestikeelne kool avati hoopis venekeelsena.

Nüüd sinna kaugete aegade taha vaadates tuleb tõdeda, et tegemist oli tõelise kodanikualgatusega ja seda veel baltisakslaste ülemvõimu tingimustes.

KA ALEKSANDRIKOOLI liikumist kajastas ajaleht «Sakala».

Aleksandrikooli liikumine algas alt üles. XIX sajandi lõpul oli Viljandimaa jõukuse ja hariduse poolest edasijõudnuim maakond. Eelmise aasta Eesti inimarengu aruande järgi on aastatel 2000—2008 suurimad elanike kaotajad absoluut­arvudes Ida-Virumaa ja Viljandimaa. Selle üheks põhjuseks peetakse piirkonna majanduslikku mahajäämust.

Seega on Viljandi riigigümnaasiumi loomise taust sootuks vastupidine. See on nagu Aleksandrikooli äraspidine variant.

Kui Aleksandrikooli eestvedajad soovisid suurendada juurdepääsu gümnaasiumiharidusele, siis riigigümnaasiumiga kaasneb oht, et sellele kooliastmele juurdepääs väheneb.

Riigikooli idee avalikkusele väljakäimisest lõpliku otsustamiseni kulus kõigest kaks ja pool kuud! Idee autorid ei ole seekord õpetajad, vaid ärimehed, poliitikud ja kõrged riigiametnikud. Seega tuleb idee ülalt, mitte alt.

Aleksandrikooli liikumise ajal toimus eesti rahvusideoloogia väljaarendamine. Praegu on kogu ühiskond sügavas väärtuste kriisis.

ÕNNEKS PIKENDATI veidi riigigümnaasiumi loomise aega. Nii pooldajad kui vastased võiksid nüüd rahulikult maha istuda ja kaaluda riigigümnaasiumi käivitamist kogu maakonna hariduselu taustal.

Viljandil pole ammu olnud terve kogukonna huve haaravat suurt teemat. Kõnealune teema vääriks kohaliku laiapõhjalise «Teeme ära!» aktsiooni algatamist. Mõttetalgute mudel on ju olemas. See oleks rahvaküsitluse tõhus alternatiiv.