Jaanus Männik: Koos oleks meil jaksu rohkem

Jaanus Männik Foto: Peeter Langovits

RAHVALIIT ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond peavad juhtkondade algatusel kõnelusi, et määratleda ühisosa programmilistes eesmärkides ja nende saavutamise teedes.

Kolm nädalat tagasi allkirjastasid erakondade esimehed Karel Rüütli ja Jüri Pihl kavatsuste (rõhutan: esialgu veel kavatsuste) deklaratsiooni, mille sõnastus kajastab Eesti ühiskonna, valitsemise ja poliit­kultuuri(tuse) seisu, probleeme ja võimalikke lahendusi ning loob hea eelduse tulemusrikkaks ühinemiseks. Seda ühise tegevuse kavatsust tasub enne plaani kritiseerimist Rahvaliidu kodulehelt lugeda.

DEKLARATSIOONIS rõhutatakse vajadust muuta Eesti poliitika hoolivaks, regionaalselt tasakaalustatuks ja inimestele mõistetavaks. Taunitakse eksiarvamust, justkui tagaks kiire majanduskasv iseenesest, ilma läbimõeldud riikliku sotsiaal- ja regionaalpoliitikata, sotsiaal­se turvalisuse.

Sulatõsi, inimeste kehv ja masus veelgi halvenev tervis, masendav töötus ja toimetulemisraskused, kiirenev ääremaastumine, varanduslik ja hariduslik kihistumine ning tööpuuduses noorte rohkearvuline lahkumine riigist on põhjused, miks üksnes šokiteraapilisele euro-ootusele keskendumine pole enam ammu talutav.

RAHVALIIT on Eestit kõige ühtlasemalt hõlmav erakond ning tal on vallavolikogudes ja -valitsustes suurim esindatus. Rahvaliidu auesimees Arnold Rüütel oli riigi eelmine president. Tema roll Eesti veretul taasiseseisvumisel on mõõtmatu. Rahvaliit ja tema eelkäijad, 2000. aastal ühinenud Maarahva Erakond, Maaliit ning Perede ja Pensionäride Erakond on andnud kaaluka osa vaba Eesti arendamisel.

Valitsusliitudes oleme kaheksa aastat, VIII ja X riigikogus, kujundanud Eestit tublisti sotsiaalsemaks, omavalitsusekesksemaks, maaelu- ja keskkonnasõbralikumaks. Mõlemal korral on valijad meile valitsusmandaadi andnud osalt ka paremerakondade sotsiaaldarvinismi ja pealinnakesksuse leevendamiseks ning kolmikliitude kõik-müügiks-ideoloogia summutamiseks.

Meenutagem näiteks Eesti elektrijaamade «kinkeakti» nurjamist meie kogutud 163 000 protestiallkirjaga.

Aastatel 1995—1999 olime oma kahe-kolme ministriga Koonderakonna (aastatel 1995-1996 ka Keskerakonna ja Reformierakonna) kõrval mõnevõrra väiksem vend. Ent iga aus ja asjatundlik analüütik peab tõdema, et aastail 2003—2007, nii Juhan Partsi kui Andrus Ansipi valitsuses, oli Rahvaliit vähemalt sama võimekas, mõjukas ja tegus kui koalitsioonipartnerid. Veelgi enam, just Rahvaliidu valimislubadused ja eesmärgid hõlmasid mõlemas koalitsioonilepingus olulisima osa.

TOONA Rahvaliidust valitsusse lähetatud neli ministrit — keskkonna-, põllumajandus-, rahandus- ja regionaalminister — tegid koostöös riigikogu 15-liikmelise fraktsiooniga palju ära, et muuta riigi maksu- ja eelarvepoliitika sotsiaalsemaks, regionaalsemaks ja loodussäästlikumaks.

Kahekordistati maksuvaba tulu ja pensionid, alates teisest lapsest rakendati maksuvaba tulu, omavalitsuste tulubaas kasvatati arengut võimaldavaks. Peale selle mitmekordistati maaelu- ja põllumajandustoetused, töötati välja ja kinnitati Euroopa Liidu tugifondide ning maaelu toetus- ja arendusfondide jaotus- ja kasutusvaldkonnad. Ning mis peamine, koguti Eestit seniajani halvimast päästnud eelarvereservid — kokku 25 miljardit krooni.

PARAKU keerasime 2006. aasta presidendivalimistel vindi üle. Kindlasti mitte sellega, et president Rüütli teist korda kandidaadiks esitasime. Keda siis veel esitada, kui mitte oma auesimeest, 2001. aastal ametisse hääletatud kõrge reitinguga presidenti! Ka lõpptulemus — vaid mõneteistkümne valijamehe häälega allajäämine 178 häält kogunud president Toomas Hendrik Ilvesele — oli tunnistus võrdsest konkurentsist.

Meie apsud olid tollase esimehe rumal «liistutülin» kultuuriinimestega, paar ebaõnnestunud alapunkti (ka minu ja tollase erakonna teabejuhi Agu Uudelepa kui läbirääkijate järeleandmisel) lepingus Keskerakonnaga ning taktitus valimistulemuse tunnustamisel.

ET TUGEVA positsiooniga regionaalerakonnana olime väljaspool pealinna ühtviisi kõigi parteide konkurent, siis lähenevate 2007. aasta parlamendivalimiste eel läks ajujahiks. Minister Villu Reiljanile esitatud kahtlustused maadevahetuse protsessis võimendati välkkiirelt raudkindlaks, vaat et kogu Rahvaliidu süüks.

Jõustunud kohtuotsust pole seniajani, 10 000 liikmega Rahvaliidu maine on aga madal ja kolmed valimised on lõppenud kesise tulemusega.

Muidugi on Rahvaliidu madalseisul muidki põhjusi: riigikogu ahtake fraktsioon ei käi ühte jalga, «riigimees» Tarmo Mänd kogunisti deserteerus, Villu Reiljani mantlipärijad pole juhina sama jõulised ja atraktiivsed kui teiste suurparteide esimehed, eelmise riigikogu tugev saadikurühm ja ministrid on aktiivsest poliitikast taandunud.

MEILE HEIDETAKSE ette maailmavaatelist ebaselgust. Tõsi, Rahvaliit ei kuulu ühessegi Euroopa Liidu parteirühma ja tüüpilise tsentrierakonnana on meil sellega probleeme. Meie 2000. aasta programmi üks eeskujusid oli Saksa kristlike demokraatide ideoloogia sotsiaalsest ja ökoloogilisest turumajandusest. Praegune programm «Hooliv Eesti», mis rõhutatult tunnustab 2006. aastal riigikogus vastuvõetud Eesti pikaajalist arengustrateegiat, on mõningane samm vasakule.

Ideoloogiline selgusetus ja ebaproportsionaalsus on siiski kõigi Eesti erakondade häda. On ju meie kaks suurema toetusega parteid Reformierakond ja Keskerakond liberaalid, samas sõjakaimad rivaalid. Res Publica heitis pärast Reformierakonnaga liitumise nurjumist silmagi pilgutamata ühte Isamaaliiduga, sotsiaaldemokraadid aga on valitsustes olnud üksnes koos paremerakondadega.

NIISIIS: meie paremerakonnad on «paremad» kui Euroopas tavaks, sotsiaalselt-regionaalselt ja roheliselt mõtlevad erakonnad aga nokitsevad edutult omaette. Veel enam: valitsemine, kogu poliitiline debatt ja ka meedia tähelepanu on juba neli aastat tipperakondadele soodsalt mustvalge ja loosunglik.

Ahto Lobjakas tabab naelapead 15. aprilli ajalehes «Postimees» avaldatud artiklis «Viis Ansipi aastat ja leopardi täpid». Tsiteerin: «Ansipi ajastu tulemuseks on olnud kogu riigi (ja ühiskonna) parteistamine. Teatud mõttes on see loomulik strateegia juhi ja kaadri jaoks, kelle kujunemisaastad jäävad iseseisvuseelsesse aega — mil partei oli ka riik.»

RAHVALIIDUL on Eesti erakondade seas oluline roll, mida teised samaväärselt ei tähtsusta. Maarahvas, põllumehed, keskustest kaugemad ja nõrgema häälega inimesed vajavad ja väärivad esindust parlamendis. Seega on säärast erakonda vaja.

Muidugi tahaksime iseseisvalt jätkata. Kuid kas eelkirjeldatud oludes suudame oma eesmärke saavutada, Eesti arengut riigivõimu tasandil mõjutada, nagu tegime seda riigikogu X koosseisus? Või kas oleme erakonnana valmis võimaluseks jääma riigikogust välja ja toimima üksnes omavalitsustes?

Need küsimused ootavad kongressil vastust kõigilt Rahvaliidu liikmetelt.

Teine võimalus on koostöö- või kogunisti ühinemislepe sotsiaaldemokraatidega, mõistagi üksnes võrdsete partnerite liitumisena — juhul kui niisugune lepe läbirääkimistel sünnib ja mõlema erakonna esinduskogu seda toetab.