Anzori Barkalaja: akadeemia pole suletud sahtel

Kolmandat ametiaega alustava Anzori Barkalaja kinnitust mööda peab akadeemilisel mõttetööl olema reaalne ja konkreetne väljund. Foto: Elmo Riig / Sakala

Teisipäeval hääletas Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia valimiskogu ametisse tagasi akadeemia senise direktori Anzori Barkalaja.

Kolmandat valimisperioodi alustav Anzori Barkalaja oli ainus direktorikandidaat.

Anzori Barkalaja, kuidas teile tundub, kas raskem osa tööst on juba seljataga või ootab alles ees?

Muutused toimuvad kogu aeg ja trimmis tuleb olla pidevalt.  Praegu on akadeemial väga palju algatusi ja puhkusest küll rääkida ei saa.

Haridussfäär on sama mis meditsiin: igal inimesel on oma õige arvamus. Muudatusi tuleb ilmselt ustest ja akendest.

Põhimõtteliselt küll. Viimane näide on see, et hakatakse ülikooliseadust muutma — see mõjutab meid automaatselt.

On hulk projektitaotluse tähtaegu ja meie elu sõltub projektidest järjest enam. Lobitöö on väga tähtis. Tallinnast vaadates elame ju perifeerias ja tihtipeale kiputakse meid ära unustama. See kõik nõuab pidevalt pingutamist.

Ei maksa unustada ka värsket inimarengu aruannet, mille kohaselt on Viljandimaa üsna kehvas seisus. Kultuuriakadeemia ei saa ennast maakonnast lahutada. Kui maakond tervikuna kipub allamäge veerema, mõjutab see otseselt ka meid.

Kas praegu peab akadeemia enda tõestamise nimel vähem vaeva nägema kui kümmekond aastat tagasi?

Kuigi tööd on palju ja teinekord on väga raske mõnda rahastust saada, siis see raskus on hoopis teise iseloomuga. Kümme aastat tagasi oli suur väljakutse kultuurikolledži olemasolule üldse. Praeguseks on ellujäämise šansid märgatavalt suuremad.

Millised märksõnad teil järgmise viie aastaga seonduvad?

Üks tähtsamaid on see, et peame järgmise viie aasta jooksul nendes valdkondades, kus oleme head ja oma niši leidnud, saama ligipääsu kõigile kolmele õppeastmele. Ma ei pea silmas ainult magistriõpet, vaid ka doktorantuuri.

Teisest küljest tuleb senisest rohkem tähelepanu pöörata gümnaasiumidele ja kutsekoolidele. Me sõltume selle õppetaseme kvaliteedist ning peame saama selles ka kaasa rääkida. Õppeprotsessi positiivne kontroll on üks märksõna.

Doktori- ja magistriõppes peab ülesannete tulem olema reaalselt kasutatav. Ei tasu targutada, vaid tuleb teha õpitu reaalselt kasutatavaks ja realiseeritavaks. Peab valmima midagi, mida saab arendada tooteks või teenuseks, kui kasutada turumajandususu mõisteid.

Nii et akadeemiline ja praktiline pool on enam-vähem tasakaalus.

Jah. Akadeemilisel poolel peab olema reaalne väljund, mis üldkokkuvõttes kuidagi kapitaliseerub. Pole tähtis, kas suureneb rahaline või sotsiaalne kapital, aga selge on see, et me ei saa asjadest pelgalt rääkida või neid kirjeldada, me peame neid asju tegema. See on üks suuremaid eesmärke. Peab ju leidma lisavahendeid, millega kunste ülal pidada.

Muidugi peavad ettevõtjad senisest avatumalt ligi tulema ja oma tegevusprofiili kujundama, et saaksime üksteist vastastikku aidata.

Kunagi Viljandi kultuuriinimeste ja ettevõtjate vahel laiutanud lõhe hakkab kokku tõmbuma.

Jaak Sulg on siin kõvasti tööd teinud. Palju tänu talle selle eest! Loodan väga, et ideedest sünnib lähitulevikus ka midagi materiaalset.

Millal heideti teile viimati ette seda, et kultuuriakadeemia on linnarahvale suletud ruum?

(Pikk paus.) Ei mäletagi enam. Eks me ole kõvasti vaeva ka näinud, et olla avatud. Tubli osa inimesi on juba harjunud, et akadeemia pole mingi suletud sahtel. See on ühine ruum, mida jagame.

Positiivseid asju ikka märgatakse. Kui ei oleks kultuuriakadeemiat, täpsemini, kui Tartu ülikooli maakonnas kohal ei oleks, oleksid paljud asjad märksa trööstitumad kui praegu.