Mark Soosaar: Inimesed, mesilased ja pered

Mark Soosaar Foto: .

NOORUSES sai mesilasi peetud. Üks kuldreegel selles keerukas, ent samal ajal väga põnevas maailmas on: kaks nõrka peret tuleb ühte tarru tõsta, ainult nii saab elujõulise pere.

Inimesed aga pole mesilased. Meid ei juhi instinktid, meid segavad mõtlemine ja emotsioonid. Väikeste kogukondade või emamesilase kaotanud parteide ühendamisest ei pruugi tulu tõusta, kui puudub selgesti teadvustatud sisuline eesmärk ja silme ees on vaid poliitmaastikul parema positsiooni saavutamine.

KAS EESTIMAA Rahvaliidu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ühinemiseks on olemas taru, kust koos korjele lennata? Teisisõnu: missugune on see ühisosa, mille nimel kaks oma koosseisult väga erinevat parteid peaksid kokku kolima?

Arvan, et meid ühendab mure tavainimese saatuse pärast meie ülimalt parempoolses Eestis. Oleme ju veel väga kaugel võrdsetest võimalustest eri sissetulekuga elanikegruppidele. Kihistumine rikasteks ja vaesteks aina süveneb.

Mainitud erakondade liikmed, igaüks omal moel, mõtlevad maksureformist, mis aitaks vähendada lõhet kahe Eesti vahel. Eriti kurb on tõdeda, et kihistumine süveneb laste hulgas. Meie meelest ei või lõpmatuseni kesta olukord, kus laste kasvatamiseks mõeldud vanemahüvitised erinevad kui päev ja öö.

Rahvaliidul on arvestatav kompetents maaelu asjus, meil kogemused sotsiaalvaldkonnas, hariduses ja keskkonnapoliitikas. Kahjuks on need kaks erakonda seni toimetanud-kulgenud kui kaks omapead kõndivat kassi.

ESIMENE pähe kargav näide on marginaalne, ent üpris tähenduslik eelnõupaar riigikogus. Mõlemad erakonnad annaksid maameestele, kes oma traktorites erimärgistatud kütust kasutavad, õiguse teetöödel kaasa lüüa — möödunud talve hangedest on ju palju õppida.

Kaks üsna sarnast eelnõu on samal ajal erinevad. Rahvaliit tahab erimärgistusega kütust lubada peaaegu kõigi teehooldustööde tarvis ja see otsus jõustuks tagantjärele juba 1. jaanuarist 2010. Tagantjärele on aga võimatu kindlaks teha, kes oma traktoriga ja kus lund lükkas.

Meie eelnõu lubaks erimärgistusega kütust tarvitada alates järgmisest talvest, ainult hädaolukorras ning kriisikomisjoni otsusega, olgu selleks lumetormi järel teede avamine või päästmine üleujutuste ajal.

Pole võimatu, et kaks eelnõu omavahel ühendatakse ja need peagi seaduseks saavad. Olgu see pisike näide kahe erakonna poliitikute paralleelsest mõtlemisest, milles on küll veel vähe koostöövaimu, ent mille tuum on kõige kaugema metsa või merelahe taga elava inimese murede tunnetamine.

TEISE NÄITE toon kogu Eestit hõlmavast valdkonnast. Jah, just sellest kurikuulsast haldusreformist.

Nii sotsid kui rahvaliitlased hellitavad mõtet halduskorraldusest, mis ei vii demokraatlikku otsustusprotsessi tavainimese koduvallast kaugemale. Me ei pea õigeks maakonnakeskusse kolitud omavalitsust, kus otsustajad enam ei tunne ega tea inimesi, kelle saatust nad juhivad.

Spekulatiivne on väide, et kokkulöödud omavalitsustes pakutav avalik teenus on senisest parem ja odavam. Keegi pole ju arvutanud, kui palju lähevad inimestele maksma sõit ja kulutatud aeg, kui poolesaja kilomeetri kaugusel maakonnakeskuses oma küla või alevi olmeprobleeme lahendamas käia.

NII MEIL kui rahvaliitlastel terendab silme ees kahetasandiline omavalitsus, mis ei kaota praegusi valla- ja linnavolikogusid, Eesti noore demokraatia alustugesid. Kohaliku esmatasandi kõrval tahame aga seadustada teise tasandi — maakogud.

Maakogu saagu valla- ja linnavolikogu liikmete ühisajuks, kes mõtleb välja ning lepib kokku maakondliku kooli- ja tervishoiuvõrgustiku suhtes, institutsiooniks, kus pannakse paika teedeehituste pingerida, kus sünnivad visioonid maakonnale omase traditsioonilise ettevõtluse taastamiseks ja palju muud, mida kiiresti muutuv maailm meile dikteerib.

Praegu on Eesti kõige valusam probleem tööpuudus. Seda ei lahenda ükski väike omavalitsus üksinda. Ettevõtluse elavdamine, mis meid sellest nõiaringist välja aitaks, on vähemalt maakondliku mastaabiga ülesanne.

Meie ebaselge energiatulevik ja globaalsetest kliimamuutustest tingitud hädaolukorrad nõuavad selgeid ja kaugele ulatuvaid otsuseid, mis sünnivad hoopis suurema mõõtkavaga mõttekojas, kui on väikevalla seitsmeliikmeline volikogu.

Maakogude seadustamise suhtes erineb meie ettekujutus Rahvaliidu omast. Delegatsioonid on küll läbirääkimisi alustanud, kuid veel pole selge, kas võtta aluseks endise Pärnu maavanema Toomas Kivimägi ametiajal algatatud Pärnumaa maakogu mudel (2008. aastal Vändras ja 2009. aastal Pärnus), kus kõigile Pärnumaa omavalitsuste volikogude liikmetele oli antud mandaat hääletada maakonna tuleviku üle, või korraldada hoopis maakondlikud üldvalimised teise tasandi omavalitsuse moodustamiseks.

Viimasena nimetatud variandi puhul on oht, et mõne omavalitsuse või kauge maanurga elanikud jäävad maakogus esindamata.

Räägitud on variandist, mille puhul iga omavalitsus nimetab oma esindajad maakogusse. Näiliselt on siis kõik piirkonnad esindatud, kuid kõlama võib jääda võimulolijate hääl ja opositsioonil puudub võimalus kaasa rääkida. Arvan, et sellist poliitilist teerulli ei tohi ilmale tuua.

MIDA VÄIKSEM on riik, seda kallim on selle ülevalpidamine. Kui aga teeme seda targasti, mõlemat ajupoolkera kaasates ja aastakümneid ette vaadates, saame hakkama.

Kui tahame, et alles jääksid eesti keel ja meel, ei saa oma riigis valitsevat tööpuudust likvideerida välismaal maasikapõllul ja bussiroolis toimetades. Oma väiketalupidajat ja -ettevõtjat väärtustamata, üksnes rahvusvahelistele majanduskettidele lootma jäädes muutume lõpuks mesilasteks, kes elavad vaid peremehe talvesuhkrust.

ISLANDI tuhapilvede all elades peame mõtlema kindlasti oma energiajulgeolekule, mis kliima järsu soojenemise (või ootamatu külmenemise?) korral tähendab kardinaalseid sihimuutusi. Eestil on vaja lähiajal langetada saalomonlik otsus, kas võtta kurss tuumajaamale või taastuvenergeetikale.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna elukeskkonna komisjon on juba öelnud selge ei tuumajaamale ja me ootame, et seda ütlevad peagi kolleegid Rahvaliidust.

USUN, ET kõik vähegi riigimehelikult mõtlevad sotsiaaldemokraadid ja rahvaliitlased suudavad liitumisläbirääkimistel unustada isiklikud kiusatused järgmiste parlamendivalimiste nimekirjade suhtes ning seavad esiplaanile riigi  kui meie rahva ja kultuuri kestmise tagatise huvid.

Ühisalusel sündiv koostöö muudab meid mesilaspereks, kes hoolib igast oma liikmest, hoiab eriti töömesilasi ja kogub riigitarusse küllaldase varu, et karmid ajad üle elada.