Jaanika Kressa: Mõisakülast rongiga ja Viljandist bussiga — Euroopasse!

Jaanika Kressa Foto: Elmo Riig

POLE PÕHJUST kahelda vulkanoloogide ega ka tavaliste islandlaste ennustustes — juba islandi kirjanduse põhjal teame, et raskeid ja põnevaid aegu on seal ikka olnud. Tuleks usaldada teadlasi, kes prognoosivad vulkaanide pikemaajalist tegevust.

Kui Eyjafjallajökull ja kõik teised meloodiliste nimedega vulkaanid aktiivseks muutuvad, ei jäeta inimestele eriti sõnaõigust. Vulkaanid ei toimeta omatahtsi, nende taga on loodusjõud, mida surelikud kunagi kamandama ei küüni.

EHKKI lennuliikluses võib lähiajal ette tulla ka pilvituid päevi, on päris selge, et niisugune arutu traageldamine, nagu meil viimase paarikümne aastaga kombeks on saanud, lõpeb nüüd mõneks ajaks ära. Ookeani ületamiseks ja pikemateks marsruutideks tuleb küll ehk edaspidigi kasutada õhusõidukit, kuid see ei ole tulevikus enam sama igapäevane ning väiksemaid vahemaid Euroopa piires hakkame mõõtma rohkem maismaad mööda.

EESTIS ON lõpuks ometi vaja valmis ehitada normaalne, Euroopa raudtee! Kas rong, mis ühendab meid Riiaga ja edasi kogu muu Euroopaga, sõidab tulevikus läbi Viljandimaa või mitte, oleneb sellest, kes kiiremini ärkab. Venemaa rööpalaiusega imeloomal, mis praegu Tallinnast Tartu kaudu Riiga uimerdab, pole nagunii tulevikku, sest kes ikka tahaks sel kombel «Reisi ümber maailma» mängida.

Hullumeelne oleks ka, kui meie, viljandlased, Berliini või Pariisi sõites esmalt suuna põhja või itta peaksime võtma. Otsetee oli sellel rongil, mille rööpad mõni aasta tagasi Mõisakülast üles võeti. Just sinna oleks nüüd tarvis maha panna õiged rööpad!

Mälestus, et Riiast sai rongiga Mõisakülla või vastupidi, on meis ju veel alles, rääkimata sellest, millist renessanssi ja ülestõusmispüha see sündmus Mõisakülale tähendaks!

TERVE EUROOPA sõidab ju rongiga ja näiteks Saksamaal on ronge, mis peatuvad iga kümmekonna minuti järel. Mõtlen muidugi tõelisi ronge, mitte neid küüditamisvaguneid, millega siinmail okupatsiooni ajal ja ka selle järellainetuses on liigutud ning mis heal lapsel une pealt ära ajavad.

Rongil ei pea olema sada vagunit. Sõita on võimalik ka näiteks kahe vaguniga.

Muidugi oleks siis viisakas, kui Viljandist käiks buss Mõisakülas rongil vastas.

Rääkimata sellest, et bussiliin Viljandi—Valmiera—Riia tuleks samuti avada. Miks mitte koostöös kauaaegse sõpruslinnaga, kelle ühendus regiooni pealinnaga pole kunagi olnud nii hea, et enam paremaks minna ei saaks.

Viga oleks jäljendada okupatsiooniaastatel läbi Kilingi-Nõmme ja üle Ikla sõitnud liini, sest Pärnust liikuvad bussid juba läbivad seda marsruuti. Soovist Lätis rohkem sõitjaid peale korjata võiks Valmierale lisaks veel Vidzemes mõne peatuse teha, näiteks Cesisest ja Siguldast läbi sõita.

ASJATUNDJATEL oleks aeg pead tööle panna. Busse võiks liikuda päevas kaks. Üks võiks lahkuda Viljandist varavalges ja teine õhtupoolikul ning Riiast üks pärastlõunal ja üks keskööl. Esimene oleks ostlejatele ja teeniks reisijaid nii nagu kunagine Viljandi—Riia liin, teine viiks inimesi puhkama ja lõbutsema või kunsti nautima ning tooks nad pärast pidu koju.

Pealegi saaksid nende bussidega sõita ka need, kes Riiast, kas või lennukiga, kaugemale edasi või tagasi koju pääseda soovivad.