Kui XIII sajandi algul Eestisse tunginud ristirüütlid oleksid kasutanud kilekotte, võiksid arheoloogid veel praegugi neid kultuurikihi alt leida, just nagu tolleaegseid potikilde või odaotsi. Nimelt võtab kile looduses lagunemine aega ligi tuhat aastat.
Vastupidavus on materjali puhul tavaliselt pluss, kuid kiiresti tarbeesemest prügi staatusesse langevate kilekottidega on lugu vastupidi. Mida kauem nad tuules ringi tiirutavad või vees hõljuvad, seda rohkem kahju jõuavad nad teha. Igal aastal tapavad kilekotid vabas looduses umbes miljon lindu ja looma, nii et pole midagi imestada, et neid ingliskeelse sõnamänguga killer- ehk tapjakottideks on hakatud hüüdma.
Otsene oht elusloodusele pole ainus, mis kilekottide vastu räägib. Näiteks eritavad need lagunedes mürgiseid aineid ja nende tootmiseks kulub meeletult naftat. Kilekott võib mõnikord küll väga mugav olla, kuid kahjuks teeb see ühtlasi päris palju kurja.
Nii mõneski riigis on kilekottide kasutamist juba piiratud, paaris on need isegi täiesti keelatud. Neljapäeval toetas ka Eesti valitsus eelnõu, millega tõenäoliselt järgmisel aastal kehtestatakse poest kauba koju viimiseks mõeldud kilekottidele kolmekroonine aktsiisimaks.
Ehkki summa, mis kilekoti eest edaspidi välja käia tuleb, pole suur, peaks selle mõju olema märkimisväärne. Murele tähelepanu juhtiva veebilehe www.killerkott.org andmetel õnnestus Iirimaal maksu abil kilekottide kasutamist vähendada tervelt 90 protsenti.
Odavatest kilekottidest on aja jooksul saanud meie elu loomulik osa ning sageli me ei mõtlegi, et tegemist on saastava ja priiskava käitumise etaloniga. Samas pole enamasti mingit põhjust, miks ei võiks poeskäikudel tarvitada riidest kotti või siis kilekotte mitu korda kasutada. Muidugi tuleb sageli ette juhtumeid, kus inimene on taaskasutatava koti maha unustanud ja lihtsalt on sunnitud uue soetama, kuid halvast harjumusest iga poeskäiguga järjekordne kott osta peaks aktsiis küll jagu saama.