/nginx/o/2010/04/26/355611t1h0371.jpg)
Eestimaa ajakirjandus on julgelt ja objektiivselt kajastanud hea kõrval ka halba. Kõikvõimsad liberaalid, kes on enda kätte haaranud võtmepositsiooni, proovisid meediat oma mõjuvõimu alla saada. Neljas võim osutus aga tugevamaks, kui justiitsministeerium oli eeldanud, ja suukorvistamine jäi ära.
Seekord astusid liberaalid kahe jalaga ämbrisse, sest 2011. aasta riigikogu valimistel tuleb toetuda ajakirjanike abile.
Ei pea olema prohvet, ennustamaks Isamaa ja Res Publica Liidu edu, sest rahulik konservatiivsus poliitikas on see, mida meie väike riik praegu vajab. Samas peab poliitikas nagu elus üldse valitsema tasakaal.
Eestis on moes natsionalismi ülistamine ja ajaloo väänamine sobivas suunas. Viimane aeg on Eesti poliitilist maastikku rikastada vasakmõõtmega. Selle vaskapoolse niši suudab täita ainult sotsialistlik partei, mis on tõsiseltvõetav alternatiiv liberaalsusele.
Tahan «Sakala» vahendusel öelda välja mõtte, et sotsialistliku partei moodustamist võiks juhtida Jaak Allik. Usun, et sellise käiguga on võimalik päästa ka Rahvaliit poliitilisest mõnitamisest.
Koht niisuguses parteis oleks ka Rahvaliidu kauaaegsetel liidritel Villu Reiljanil ja Ester Tuiksool, kelle kohtusaaga tagant võib aimata liberaalide poliithuvidest lähtuvat niiditõmbamist.
Omal ajal sai sotsialismileeri lagunemine tõuke Poolas Lech Walesa algatatud liikumisest Solidaarsus, mida toetas ka toonane mõjuvõimas paavst Johannes Paulus II. Kadus alternatiiv liberaalsele majandusmudelile. Globaliseerumine pole muud kui viimati mainitu võidukäik.
Eesti kontekstis ei pea sotsialistliku partei moodustamine tähendama kaugeltki nostalgiat endiste aegade järele. Vaja oleks vaid rakendada sotsiaalset turumajandust ja püüelda Venemaaga heade majandussuhete poole.
Eelmainitud suundadest lähtudes muutuks meie ühiskond tasakaalustatumaks ja stabiilsemaks.