Olukorrast piiril: putkad ärkasid ellu

Piirivalve vanemkonstaablid Raivo Joala ja Artur Jürise töötasid Mõisakülas ka enne Eesti ühinemist Schengeni viisaruumiga. Seetõttu teavad nad hästi, et otse teisele poole piiri jääv Läti põhjapoolseim punkt, millele Jürise osutab, on päris populaarne turismiobjekt. Foto: Elmo Riig / Sakala

Neljapäeval alanud NATO ministrite kohtumine teeb ilmselt enim peavalu tallinlastele, kuid suurürituse kajad jõuavad ka riigi teise otsa: vahimehed seiravad taas Läti piiri.

Nädala jooksul on Viljandimaa piiriületuskohtadest avatud ainult Mõisaküla ning Lillist, Laatrest ja Penujalt ei pääse teise riiki üldse. Sellest, et paari aasta eest lahti tehtud teed on ajutiselt jälle tupikuks muutunud, annavad liiklusmärgid teada juba üsna varakult.

Et piirikontroll taastati vaid nädalaks ja suur osa politseinikest on Tallinnas hõivatud kohtumise otsese turvamisega, pole politsei- ja piirivalveametil kusagilt võtta nii palju töötajaid, et kogu piir oma jõududega kaetud saaks. Seepärast on appi kutsutud kaitseliitlased ja abipolitseinikud.

Valvata võib, aga rääkida mitte

Kolmapäeval teeme fotograafiga Lõuna-Viljandimaal väikse tiiru. Püüame Penujal riikidevahelist eraldusjoont valvavatelt kaitseliitlastelt teada saada, kui palju seal kandis rahvast liigub, kas keegi on teinud katset suletud teed mööda üle pääseda ja kuidas vahikord muidu kulgeb. Ent kõrgemalt poolt tulnud karm käsk ei lase meestel isegi kõige lihtsamatele pärimistele vastata.

Pikem, sõbraliku olemisega kaitseliitlane võtab küll raadio teel kellegagi ühendust ja küsib edasisi instruktsioone, kuid keeld jääb kehtima: kui ajakirjanikud tahavad midagi teada, pöördugu Valga asjameeste poole.

Küllap teatakse Valgas paremini kui Penujal, mis Penujal sünnib. Või peitub kahes teed tõkestavas keelumärgis ja valvurite tarbeks üles seatud soojakus mingi sõjasaladus, mille väljalobisemist ülemused kardavad?

Välja saab vabalt, sisse mitte

Erinevalt Penujast võib maakonna ainsast avatud piiripunktist Mõisakülas täiesti takistamatult läbi sõita, ehkki ainult ühes suunas — Eestist välja.

Rohelistes mundrites mehed vaatavad möödavuravat autot südamerahuga, sest kontroll on kehtestatud vaid sissetulijatele. Ent kui Lätist Eestisse sõita, viipab toimkonna ülem, piirivalve vanemkonstaabel Raivo Joala auto seisma.

«Eesti piirivalve,» lausub ta tutvustuseks. Osaliselt muidugi elementaarsest viisakusest, osalt aga ehk ka asja pärast — mine tea, võib-olla on pärast paariaastast vaba liikumist mõnel tõesti juba meelest läinud, et piiril võivad ka valvurid olla.

«Tehke tagant ka palun lahti,» annab Joala juhile korralduse. Pagasiruumi üle vaadanud, kaob ta dokumentidega ainsasse Mõisaküla piiripunktis püsti jäänud majakesse, et andmeid arvutis kontrollida.

Joala ja tema kolleeg, piirivalve vanemkonstaabel Artur Jürise töötasid Mõisakülas ka enne Eesti Schengeni viisaruumiga ühinemist ja teavad seetõttu hästi, milline oli seal elu siis, kui piir veel kinni oli. Väga tihedat liiklust polnud Mõisakülas muidugi ka tol ajal, kuid kummalisel kombel käis piiriületajaid alalise kontrolli ajal rohkem kui nüüd.

«Mõni ületas toona piiri lihtsalt seepärast, et tundus põnev teise riiki sõita,» meenutab Jürise.

Piiri- ja kivivalvurid

Päris välja surnud pole kontrollpunkt siiski praegugi. Kui käime Lätis vaatamas, kas ka seal on piirirežiimi muudatusest mingeid märke, sõidab meile vastu Eesti numbrimärgiga auto. Ja Mõisakülas kohtame isegi üht rootslast.

Samal ajal kui vanemkonstaablitega juttu ajame, läheneb piirile valge Volkswagen Sharan, mis aga ei kavatsegi lõunanaabrite juurde sõita, vaid peatub mõne päeva eest ellu ärganud piiriputka juures.

«Mõni teie omadest?» uurivad piirivalvurid ajakirjanikelt. Ent Sharani juht on hoopis üks nende omadest. Politsei- ja piirivalveameti logistikateenistuse töötaja toob valvuritele joogivett ja muud vajalikku.

Ehkki enamik kunagistest piirirajatistest on juba lammutatud, pole olmetingimustel sealsete töötajate sõnul väga vigagi. Nädalaks on kohale toodud plastist rendikemmergud, maja köetakse elektriradiaatoriga ning arvutid on ühendatud sidevõrku.

«Kõik tööks vajalik on olemas,» kinnitab Raivo Joala.

Lisaks on Mõisaküla piirivalvuritel üks boonus, mida paljudes teistes piiripunktides pole: nende vaateväljas asub kaalukas turismiobjekt. Nimelt paistab otse teisel pool piiri kivi, mis tähistab lõunanaabrite kõige põhjapoolsemat punkti. Lätlased pidavat seda päris sageli uudistamas käima.