Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/04/22/353708t1h83fa.jpg)
LAPSEVANEMA ja (linna)kodanikuna olen jälginud huviga hariduselu puudutavaid arutelusid «Sakala» veergudel. Mul ei ole veel seisukohta, kas Viljandi vajab üht või näiteks kaht gümnaasiumi — loodetavasti selgineb olukord, kui linnajuhid rahvaga seda teemat rohkem arutavad ja eri asjaosalised arvamust avaldavad. Soovin aga sellesse diskussiooni ka oma mõtteid lisada.
Arvan, et senisest selgemalt on vaja eristada põhikooli ja gümnaasiumi tegevuse eesmärke. Koolides on ilma vanima astmetagi tööpõld suur.
Värske Eesti inimarengu aruanne toob välja tõsise olukorra koolinoorte väärtuskasvatuses. Dokumendist selgub, et ühelt poolt on meie õpilastel head tulemused rahvusvahelistes võrdlevates uuringutes, nagu TIMSS ja PISA, teisalt paneb mõni uuring muret tundma: kuigi õpilaste teadmised on korralikud, ei paku õppimine neile rõõmu ega huvi.
Eesti paistab 25 Euroopa riigi hulgas silma väikseima koolimeeldivuse, õpilaste ülimadala heaolutunde ja koolivägivalla kogemise sagedusega. Keskne probleem on, et koolihariduse eesmärgiks peetakse meil eelkõige teadmiste edastamist, mitte tervikliku isiksuse kasvatamist või õnnelikuks eluks tingimuste loomist.
KAS ME TAHAME selle teadmisega midagi peale hakata?
Tähtis on, et iga last märgataks juba esimesest klassist alates rohkem, pandaks tähele tema sünnipäraseid eeldusi, arengupotentsiaali ja isiksust tervikuna. Praegu on õppekava olulisem kui iga lapse õigus areneda oma vaimse ja kehalise võimekuse piires.
Kui koolis on tähelepanu keskmes õppekava, jäävad laste erinevused tähelepanuta, õppimine pakub neile vähe rõõmu ja huvi ning tekitab hoopis pingeid. Tagajärjeks võivad olla motivatsioonipuudus, loid suhtumine, kiusamine ja koolikohustuse eiramine.
VAHEL ÜTLEVAD pedagoogid, et kõik sõltub kodust. Sellega ei saa päris nõustuda. Kooli, eeskätt põhikooli funktsioon ongi tasandada kodust tingitud ebavõrdsust laste vahel, et neil oleks ühiskonnas osalemiseks ühtne lähtepositsioon.
Põhikool peaks senisest teadlikumalt tegelema kogukonna loomisega. Kui inimesed suhtlevad üksteisega, vähenevad pinged ning suurenevad usaldus ja ühtekuuluvustunne õpilaste, õpetajate ja lapsevanemate vahel.
Kehtivate seaduste järgi on laps perekonna omand ja tema kasvatamise põhivastutus lasub vanematel. Olukord on kurb siis, kui vanemad oma kohustusi ei täida.
Koostöös perega saaks kool teha ka nii-öelda sotsiaalset kontrolli ning aidata kujundada vanemate vastutustunnet, hoiakuid ja vanemlikke oskusi. Märkimisväärne osa, isegi kuni 30 protsenti peresid ei suuda lastega seotud probleemidega ilma kõrvalise abita toime tulla.
Kehtivates seadustes pole määratletud konkreetset isikut, kes last või peret lapse täisealiseks saamiseni toetaks, juhendaks, nõustaks. Omavalitsustes on ametis lastekaitsetöötajad, kes probleemide korral peredega tegelevad, kuid nende tegevusväli ja vahendid on piiratud ning sageli ei näe nad lahendamist vajavaid küsimusi nii-öelda rohujuure tasandil. Tööd raskendab seegi, et pahatihti on lapsevanemail lastekaitsetöötajate suhtes negatiivne eelarvamus.
Seega on usaldusliku suhte loomine aeganõudev ja keeruline. Seevastu õpetaja pöördumine lapsevanema poole näib loomulik.
Kodu ja kooli koostööd ei maksa aga üle tähtsustada. See nõuab mõlemalt poolelt aega ja tahtmist toetada lapse arengut käsikäes.
INIMARENGU aruanne räägib ühiskondliku tardumuse ohtlikest märkidest. Ühe koolielu probleemina on välja toodud tõsiasi, et palju poisse jääb varajases eas haridusteelt kõrvale, mis toob ahelreaktsioonina kaasa naiste ja meeste erineva haridustaseme, nende ebaühtlase jagunemise tööturul ning sageli ka tasakaalutu pereelu. On oht, et niisuguse suuna jätkumine viib meie ühiskonna emantsipeerumisele.
Elame väikses riigis, kus iga laps on kulla hinnaga. Seda tõsisemalt tuleb suhtuda õpilase kooliteelt kõrvalejäämise põhjustesse.
Kool on osa ühiskonnast ja seal on samad probleemid mis ühiskonnas. Ka koolis näeme konkurentsi, individualismi, kiusamist, alandamist, üksteise mittemõistmist, käegalöömist ja ükskõiksust. Kool ühiskonna osana saab aga palju ära teha väärtuste ja hoiakute muutumises.
Uus esimese ja teise kooliastme õppekava rõhutab õpilasekeskset lähenemist.
Võib loota, et tasapisi muutuvad haridusasutustes nii füüsiline kui vaimne õpikeskkond, töömeetodid ning tugispetsialistide ja -teenuste võrk. Kõige olulisem on siinjuures ehk koolijuhtide ning õpetajate eeskuju ja tahe.
Öeldakse ikka, et ka väga kehvades tingimustes saab head tööd teha — palju on kinni mõtteviisis ja harjumustes. Hea näide lapsekeskse pedagoogika rakendamisest on «Hea alguse» programm, mis sihikindlalt aitab arendada demokraatlikku ühiskonda.
Suur eesmärk on, et põhikooli lõpetav nooruk oleks teadlik oma võimetest ja suudaks kujundada arusaama sellest, mida ta tulevikus tahab ja suudab teha.
Senisest sihikindlamalt tuleks juba põhikooli keskastmes tegelda kutsesuunitlus- ja karjäärinõustamisega.
VILJANDIS päevakorrale kerkinud ühendgümnaasiumi kasuks näivad kõige enam rääkivat demograafiline olukord ja see, et seni on siinsetesse gümnaasiumidesse sisse saanud üsna kesiste põhikooli lõpuhinnetega noored, kellest suur hulk pikendavad vastutustundetult oma lapsepõlve ja mugavat äraolemist.
Paljud praegused gümnasistid võiksid ametit omandada kutseõppeasutuses. Kahjuks näib, et mõnedki noored võtavad kutsekooli õppima asumist teisejärgulisena, isegi tupikteena.
Valdavalt pole meie põhikoolilõpetajad oma valikuvõimalustest ja soovidest teadlikud. Seetõttu näib kindlam ja ühtlasi prestiižikam jätkata kooliteed gümnaasiumis. Kolm aastat lähevad aga kiiresti. Kui paljud saavad selle aja jooksul eneses selgust?
Gümnaasium on sisuliselt ettevalmistus kõrgkoolis edasiõppimiseks. Seal peavad arenema noore inimese analüüsivõime ja julgus kahelda iseenesestmõistetavaks peetavas.
Jagan seisukohta, et keskkonnavahetus tuleb õpilasele kõnealuses vanuses pigem kasuks kui kahjuks. Oluline on seegi, et uude kooli sisseastumisel on kõigil võrdne stardipositsioon.
PRAEGUSED koolid on meile armsaks saanud ning tuntakse muret traditsioonide kadumise pärast. Aina muutuv maailm nõuab aga uuendusi, sealhulgas koolielus. Küll kujunevad uued traditsioonid, kui uued otsused südame ja avara pilguga tehtud saavad!
Tahaks loota, et just Viljandimaal kasvavad tulevikus lapsed, kes tunnevad kooliskäimisest rõõmu ning suudavad põhikooli lõpul teha enesekindlaid otsuseid.