Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/04/20/352625t1h3e87.jpg)
VALIKUVABADUS on sageli näiline, näiteks kui valida on vaid siniste ja kollaste apelsinide vahel.
Gümnaasiumiastme uue riikliku õppekava eesmärgid ja riigigümnaasiumi rajamise idee on paberil ilusad: valikud suurenevad ning õpilane saab ise otsustada ja vastutada. Selle juures on siiski mõni moment, mis mind häirib.
Esiteks: Viljandis oleks õppekava eesmärke võimalik täita ka praeguse hariduskorraldusega. Teiseks: valikuvabadus jääb ikkagi piiratuks. Ja kolmandaks: minule on niisugune «progress» juba osaks saanud.
1996. aasta sügisel oli värskete gümnasistide seas tunda elevust: uus õppeaasta pidi tooma õpilastele valikuvabaduse, millist Eesti Vabariigis polnud varem nähtud. Iga õpilane sai ankeedi, millel tuli endale isiklik õppekava koostada. Siis aga selgus, et on ka kohustuslikke aineid, mida tuleb eelistada.
Lõpptulemusena jäi alles kolm-neli valikut. Teiseks võõrkeeleks valisime vene keele asemele inglise või saksa keele, filosoofiat ja religiooniõpetust aga ei tahtnud tollal valida. Üldjoontes oligi kõik.
MIS ON SEL sügisel teisiti?
Heites pilgu 1. septembrist rakenduvale riiklikule õppekavale, läheb silm särama ning tekib soov taas gümnaasiumis õppima asuda — valikainete loetelu on ahvatlev. Küll aga on taas hulk kohustusi, mis on esmatähtsad, ja nii on kaks kolmandikku loetelust õpilasele juba ette paigas.
Veelgi ahendab valikuid õppesuuna valik: kui suund on selge, on kindlaksmääratud rida ees, isegi kuni 20 kohustusliku lisakursuseni. Järele jääb 13 kursust kolme aasta peale, kui sedagi. Lisaks on kooli enda õppekava kohustuslikud valikud, mille puhul on õpilastel vähe kaasarääkimisõigust.
Ülejäänu osas sõltub palju sellest, kas on üldse õpetajaid.
Nii on kaheldav, kas väiksemad, eelkõige maapiirkondade koolid suudavadki valikuvabadust võimaldada. Meil linnas on soodsam olukord ning küllap leidub nii mehhatroonika kui ettevõtlusaluste õpetajaid.
VALIKUTEST saab rääkida ka teise nurga alt.
Kui praegu on viljandlastel valida kolme gümnaasiumi vahel, siis linnavõimu ettekujutuses jääb alles vaid üks. Sel juhul on valik vägagi piiritletud: kas gümnaasium või mitte.
Neile, kes gümnaasiumi ei pääse, uue õppekava pakutavad valikud ja võimalused kättesaadavad ei ole. Vähemalt Viljandis mitte. Ja et meie maakonna kutsekoolides on põhikoolijärgsed valikud üpris piiratud, võib üsna julgelt ennustada: nooremate inimeste lahkumine Viljandist Tartusse, Tallinna ja Pärnusse süveneb kiiresti.
Tagajärjeks on see, et sotsiaalteadlased nendivad 2015. aastal Eesti inimarengu aruandes: Viljandimaa ääremaastumine on veelgi kiirenenud. Niisugune risk on ilmselge.
OLEN KINDEL, et ka praeguses olukorras on võimalik uue õppekava eesmärke saavutada. Selleks jätkub nii õpilasi kui õpetajaid. Haruldasemaid valikuid saaks pakkuda mitme gümnaasiumi üleselt: õppekava kohaselt on õpilasel kokkuleppel kooliga võimalik osa õpet läbida teises haridusasutuses. Võimalik, et hoopis säärane lähenemine aitaks valikuvabadust suurendada.
Gümnaasiumiastme põhikoolist eraldamisel on plusse, samas on õpilaste seisukohast mõistlik pakkuda ka teistsuguseid lähenemisi.
Kui aga Viljandi tahab haridusministri meeleheaks põhikooli ja gümnaasiumi lahutamises esimene olla, tuleb minna välja kindla peale ja alustada analüüsist. On põhjendamatu kõigepealt lõhkuda praegused gümnaasiumid, mis on võimelised uue õppekava järgi töötama, et panna kokku uus gümnaasium ja alles seejärel vaadata, mis saab. Valikud peavad olema võimalikest parimad, sest sinised apelsinid ei kõlba süüa.
EELNEV JUTT ei ole mõeldud linnavõimu plaani põrmustamiseks. Lihtsalt eri variante tuleb kaaluda. Seepärast toetasin volikogu liikmena haridusministeeriumiga läbirääkimiste alustamist.
On kiiduväärne, et käib avalik debatt, mis aitab haridusküsimusi selgemaks vaielda. Ilma selleta olnuks teemat märksa keerulisem mõista.
Igal lähenemisviisil on plusse ja miinuseid ning see teebki otsustamise raskeks.