Olustvere magasiaidast ehitatud leivakoja ja muuseumi avamisel osalenud koolileiva projekti patroon Evelin Ilves ütles, et omaküpsetatud leib on üks tervise nurgakive.
Evelin Ilves: oma leib on maailma parim
18. aprill 2010, 10:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Evelin Ilves, kuuldavasti on hakanud inimesed kodus leiba küpsetama, nii et poest lõpeb vahetevahel rukkijahu otsa. Mida teie sellest arvate?
Olen kuulnud küll, et paljud teevad ise leiba. Aga poe rukkijahu kohta ei oska ma midagi öelda, sest mina poest rukkijahu ei too. Mul on Helmes talumees, kelle käest ostan tema põldudel kasvanud viljast kivijahvatusega tehtud jahu. Et see on mahedalt toodetud, siis olen väga õnnelik.
Viimasel ajal olen ostnud temalt lisaks rukkijahule nisujahu, kaerahelbeid ja muud. Minu kodus on samamoodi, nagu mu vanaemal oli: suur jahukott seisab nurgas.
Millal ise leiba küpsetasite?
Küpsetan leiba igal nädalal, kui Eestis olen. Viimati juhtus see eelmisel nädalal. Suur osa leivast läheb kingituseks. Eelmisel nädalal pärast küpsetamist arutlesin, kellele miski leib läheb. Keegi polnud varem seda jagamist kommenteerinud, aga Kadri Keiu tuli seekord ja ütles: «Emme, sa teed iga kord kuus leiba. Kas mõnikord meile ka midagi jääb?»
Mille poolest on talumehe käest ostetud jahust omaküpsetatud leib parem sellest, mida iga päev poest osta saame?
Jahu kvaliteet sõltub väga paljust, alustades sellest, kus ja kuidas ta on kasvatatud, kuni selleni, kus vili on kuivatatud ja kuidas ta on jahvatatud. Tööstuslikul jahvatamisel kaotab jahu väga palju oma kvaliteedist, eriti valgusisaldusest.
Kui leiva valmistamiseks kasutada puhast ja looduslikku toorainet, võib kindel olla, et tulemus on kõige tervislikum. Arvan, et kui Eestis osta poest leiba, kuhu pole pandud liiga palju suhkrut ja muid võõraineid, on ka see igati hea. Aga omatehtud leib on alati parem.
Olen kuulnud legendi, mida mulle meeldib uskuda. Räägitakse, et kui üks pere hakkab ise leiba küpsetama, tundub see talle maailma parim leib. See pole pelgalt hea söök, vaid ka pereliikmete eneseteadvuse tõstja — nad teavad, et on teinud midagi, mis on maailma parim. Omaküpsetatud leib on midagi enamat kui lihtsalt söök.
Mida arvate Olustvere leivamuuseumist ja leivakojast?
See on uhke asi. Kui tulevad taas väga head ajad, kipuvad inimesed maalähedasi ja vanu oskusi unustama, aga leivamuuseum jääb kohaks, kuhu need tarkused on talletatud. Siin saab ka tulevikus näha, kuidas oma kätega leiba ja süüa teha.
Olen seitse aastat järjepanu leiba küpsetanud ja meie perest keegi enam naljalt poeleiba ei taha. Olen omaküpsetatud leiba väga paljudele inimestele kinkinud ja kuulnud igasuguseid lugusid leibadest, mis on maailmas tehtud.
See, mis mind tohutult hirmutab, on tööstuslik ja keemiline lähenemine toiduainete valmistamisele. Iseäranis saab see tuule tiibadesse headel aegadel. Inimesed ei mõtle, et 10—20 aastat säilivad tooted on äärmiselt ebatervislikud. Olen ülikoolis keemiaeksameid teinud ja tean, et derivaatidest on võimalik teha kõike, isegi leiba.
Meie tervis põhineb aastasadade ja -tuhandete tarkusel ja eriti puudutab see toitu. Seega peame hoidma kinni oma vanadest traditsioonidest. Suur tänu Olustvere koolile, kes on need tarkused siia talletanud, ja ehk saavad kohalikud inimesed sellest juurde indu ise leiba küpsetada.