Ivari Padar: Euro kui tasakaalustaja

Ivari Padar Foto: Elmo Riig / Sakala

SUURE HOOGA käib valmistumine euro tulekuks. Õhus on muutuse, ennekõike paremaks muutumise hõngu ja ootust. Nagu ikka, on skeptiliste eestlaste seast välja sulanud need, kes otsivad Euroopa ühisraha halbu külgi ning räägivad rahvusliku kapitalismi lõpust. Arukas on aga see, kes ei looda imet, kuid usub paremusse.

Hea on meeles pidada kahte suurt eelist, mis on eurol meie praeguse, rahvuslikus rüüs raha ees.

Esiteks: Eesti majanduse ühildumine Euroopa omaga saab euroalas jätkuda.

Mõne aasta eest olid tavapärased jutud Eesti majanduse kiirest kasvust ja keskmise sissetuleku lähenemisest Euroopa keskmisele. Nüüd teavad kõik, et pelgalt laenamise abil viie rikkama hulka ei saa, vaid tuleb ka tööd teha.

MAJANDUSEKSPERDID kõnelevad sellest, kuidas viimaste aastate palgakasv ületas tootlikkuse kasvu, mistõttu on hädavajalik Eesti konkurentsivõimet parandada. Lihtsalt öeldes: meie palgatase oli vahepeal kõrgem, kui me teiste turgude ja palgasaajatega võrreldes väärt olime.

Selles väites on suur osa tõtt, aga mitte ainult. Tootlikkus on suhteline: pole mingit kahtlust, et Eesti teenindaja on enam-vähem sama tootlik kui Soome oma. Vahe seisneb selles, et Soome teenindaja pakub teenust ettevõtjale, kes suudab toota ja müüa sadu kordi kallimaid asju kui Eesti ettevõtja.

Tootlikkuse kasv on seega majanduse üldise konkurentsivõime küsimus.

MEIE konkurentsivõime ei peitu madalas palgas või madalates maksudes, vaid oskustes teha midagi, mille järele on globaalset nõudlust. See võib olla ka allhange, kui see on osa kõrge väärtusega tooteahelast. Niisugust allhanget ei tasu põlata.

Konkurentsivõime eelduseks on baasoskused, mida annab haridussüsteem. Ma olen täiesti kindel, et Eestis antav haridus on poliitikute pidevast ähmitsemisest hoolimata rahvusvahelises võrdluses korralik. Kui arvestada meie teadmisi, oskusi ja tööharjumusi, on Eestis tootlikkuse suurendamiseks ruumi küll. Visalt tuleb otsida vaid oma kohta turul.

PARAKU ON kõik see väga keeruline, kui puudub algkapital. Eesti õhuke kapitalism ei suuda kogu kasvu veel ise toita. Igal juhul on vaja väljast lisa tuua.

Nutta rahvusliku kapitali kadumise pärast on mõttetu ja rumal — rahvuslik kapital kosub tegelikult selle peal, et meie pangad on suutelised tooma siia rahvusvaheliste rahaturgude pakutavat.

Pakkumine sõltub aga otseselt kindlustundest. Mõelge ise: mõni Lääne-Euroopa pensionifond peab tegema otsuse, kas suunata oma raha kasvuturule, kus hariduse ja oskuste ning tööjõukulude vahe tõotab kasumit, nagu see on praegu Eestis. Tal on aga valida kahe turu vahel: ühes on käibel oma valuuta koos sellega kaasnevate poliitiliste ja muude riskidega. Teise majandus on ankurdatud euro kaudu Frankfurti. Uskuge mind, valik tehakse teise kasuks.

EURO TÄHENDAB ka hurraa-majanduse vaibumist Eestis. Enam ei saa ratsa rikkaks pangast raha ammutades. Ma juba mainisin, et eraisikute laenukoormus pole veel jõukus.

Vaadates seda, kui väike on Eestis praegu halbade laenude osa, tuleb tunnustada, et eestlane saab kas või hambad ristis oma võlaga ise hakkama. See aga ei tähenda, et õigusruumi parandades ei võiks seda koormat kergendada.

LAENUPAKKUMISE liialdustest hoiab euro meid järgmise kasvutsükli jooksul kindlasti eemal. Selleks on kaks põhjust.

Esimene on globaalne: enam ei tule ilmselt kunagi sellist laenupakkumist, nagu me äsja üleilmselt kogesime. Selle nimel töötavad kõik kõrged kogud ja asutused, kel selleks jaksu ja voli on.

Teine on aga otseselt euroga seotud: meie majandus hakkab töötama samas rütmis Põhjamaade ja Euroopa omaga.

Meie kiire tõusu aastatel toimus see kasv kroonimajanduses, kuid samas eurosisendi ajel. Laenupakkumise lisamotivaator oli see vahe, mille võrra meie kasv kiirem oli, ning täiendav riskimarginaal väikese valuutaga majandamisest, mille arvelt oli omakorda võimalik teenida. Mitte midagi saatanlikult üleloomulikku.

KASVUTEMPO tekitas aga ilmselgelt liialdatud ootusi, seda ka  kodumajapidamiste tasemel. Bensiiniga tuld kustutavad valitsused, kes reservide kogumise asemel vehkisid viie aasta jooksul enne krahhi hoopis kulutavaid lisaeelarveid teha, ainult süvendasid probleemi.

Nüüd tasub võtta teine hoiak: pingutama peab ikka, aga kasv tuleb mõõdukas. Ja kinnisvarast saab üks mõõdukate marginaalidega majandusharu.

Ime lubajaid ei tasu enam uskuda majanduses ega poliitikas. Keskenduda on tarvis sellele, mida igaüks meist kõige paremini oskab.

EURO OLUDES on tasakaal märksa suurem, sest siis pole enam rahaturgudel täiendavaid riskimarginaale. Kodanikel on mõistlik tõlkida üldised kasvueeldused ka pere majandamise eeldusteks ning arvestada paariprotsendilise inflatsiooni ja heal juhul mõne aasta pärast saabuva sissetulekute nelja-viieprotsendilise kasvuga. Varem või hiljem hakkab vääramatult kahanema tööpuudus.

Pole ju nii paha!