Linnagalerii halb akustika on tõrjunud palju kasutajaid

Kõmiseb kui tünnis: kardiokirurg Toomas Sullingut oli linnagaleriis kuulamas saalitäis rahvast. Jutust jõudis huvilisteni vaid väike osa.

FOTO: Aivar Aotäht

Kui hakata Viljandi kultuuriasutustes otsima kõige halvema akustikaga ruumi, tuleb konkurentsituks võitjaks linnaraamatukogus asuv kunstisaal.


Ametlikult linnagalerii nime kandvas paarisaja ruutmeetri suuruses saalis korraldati algul agaralt kõikvõimalikke loenguid ja kohtumisi. Aegapidi huvilised kadusid, sest keegi ei taha viibida loengul ruumis, kus pole kuulda, mida räägitakse.



Näiteks on seal oma suuri üritusi korraldanud Viljandimaa südameliit. Esinemas on käinud nimekad kardioloogiaprofessorid Rein Teesalu ja Toomas Sulling, kuid mõlema targa mehe jutust jõudis huvilisteni vaid murdosa.



Nägemispuudega inimeste lugemispäev oli üleriigiline üritus. Ka seal kõneldust läks suur osa kaduma, publikuni jõudis vaid koolitatud näitlejanna Anne Margiste selge ja laitmatu diktsioon.



Selliseid näiteid võib tuua kümnete kaupa.



Raamatukogu direktor Evi Murdla nendib, et linnagalerii akustika on algusest peale kehv olnud.



«Oleme teinud linnavalitsusele taotlusi ja meil on käinud akustik,» räägib ta. «Mulle öeldi, et asjaga tuleb edasi tegelda ja nüüd ma siis vaatan, kas ma leian spetsialisti, kes teeb konkreetsed ettepanekud. Eelmine tegi kindlaks vaid selle, et kõla on väga halb.»



Kes kaks aastat tagasi ruumi kõla uurimas käis ja mida ta täpselt ütles, seda direktor ei tea — talle ei teatatud, kui spetsialist majas oli.



Evi Murdla lisab, et saalile oli ette nähtud puitkarkass, aga see jäi rahanappuse pärast ära. «Nüüd on ainult metalltorud, mis hirmsasti kajavad.»



Raamatukogu, kes pole ainult kirjanduse laenutaja, vaid ka kultuurielu keskus, on püüdnud võimalikult palju üritusi korraldada teistes ruumides, näiteks Ameerika nurgas. Kui inimesed sinna ei mahu, tuleb ikkagi kõmisevasse saali kolida.



Muusikakooli direktor Tonio Tamra arvab, et hoone on projekteeritud lähteülesannetele vastavalt. «Sõltub sellest, milleks seda ruumi vaja on. Pilte vaadata seal ju saab.»



Ta meenutab, et on seal nii loengut kui ka koorikontserti kuulanud, ja nendib, et nendeks tegevusteks on järelkaja liiga suur.



Evi Murdla ütleb lähteülesande juttu kommenteerides, et kindlasti ei olnud projekteerimise ajal juttu ainult kunstinäitustest. Kas soovid ka kirja said, ta ei mäleta.



«Ju siis jäi kunstnike jõulisem jutt rohkem kõlama,» arvab ta.



Viljandi aselinnapea Helle Aunap on seda meelt, et linnagalerii akustika vajab igal juhul parandamist. Ta on mures ka spordihoone sama probleemi pärast.



«Meil käis tuntud akustikakonsultant Linda Madalik,» kõneleb abilinnapea. «Ta kontrollis, andis nõu ja seejärel võeti hinnapakkumised. Kahe maja peale kulub kokku miljon krooni. See on praeguses olukorras liiga suur summa.»



Helle Aunap ei ole nõus sellega, et korda tehtaks ainult raamatukogu saal. «Korraldasime spordihoones haridusmessi — ka seal oli kuuldavus väga halb. Äkki saaks raamatukogus mingite vaipadega ajutiselt asja parandada?» arutleb ta.



Linnamajandusameti juhataja Priit Vihuri, kes probleemiga otse tegeleb, ei ole nõus, et hakatakse mõnd ajutist lahendust kasutama. Lagi tuleb katta akustiliste plaatidega ja seda tööd linna rahakott praegu ei võimalda.



Üks Eesti tunnustatumaid akustikakonsultante Linda Madalik ütleb, et on mõlemas Viljandi muresaalis käinud ja soovitused andnud ning tal on kahju, et rahanappuse pärast ei saa asja paremaks muuta.



«Spordisaal läheb väga kalliks, raamatukogus aga kuigipalju materjali ei kulu, see ruum ei ole ju nii suur,» lausub asjatundja. Tema teada algab villaplaatide hind praegu 200 kroonist ruutmeetri kohta. Lisandub paigaldamise maksumus. See ei peaks hea tahtmise korral ületamatu summa olema.

Tagasi üles